kolmapäev, 28. veebruar 2007

Kuidas näitavad kõvad mehed välja, et nad hoolivad üksteisest?

Kõndisime Gretaga täna Konsumist koju. Sihuke pehme ilm, Annelinna kased seisavad
poolsurnult kõnnitee ja autotee vahel. Nende vahel seisavad kaks kõva meest. Jalad harkis.
Nägudega autode poole.
"Mis sa arvad, mis nad teevad?" küsis Greta.
"Ma arvan, et nad hoolivad üksteisest."
Mehed seisid sõnu vahetamata, ikka veel jalad harkis ja oks-laiali edasi. Suitsetasid...
Siis andis üks oma suitsu teisele. Ja teine võttis selle vastu.
Seegi on hoolivuse märk, omal viisil.

Aga siis ma mõtlesin, et mõnikord oleks kergem kui ei hooliks nii palju. Teinekord süda valutab asjade pärast liiga palju. Näiteks täna. Nii palju inimesi on ümberringi, kelle pärast muretseda.

teisipäev, 27. veebruar 2007

Oled sa enda üle uhke?

Kui sa nüüd ausalt järgi mõtled. Oled sa enda üle uhke? Kohe päriselt.
Kui ei ole, siis on asi täbar, sest on väga tõenäoline, et sul puudub rõõm iseendaga olemises.
Ja maru jama oleks oma elu viimasel kümnendil avastada, appi, ma pole ikka veel rahul sellega kes olen.
Mõtlesin, et ongi ainult kaks varianti, kuidas siis olla iseenda üle uhke:

1. Muuda iseennast. Ja seda seni, kuni oled rahul sellega kes oled.
2. Muuda suhtumist iseendasse.

Sellele mõttele tulin kui kõndisin raekoja platsi tagant mööda. Pritsis pori ja tuiskas lund.
Keegi autojuhtidest ei pannud mind tähele... Aga mina panin.

esmaspäev, 26. veebruar 2007

Lavalolija needusest: ehk Billy Graham läheks kunagi uhkeks?

Minu meelest pole laval üldse kerge olla. Millegipärast aga arvatakse, et need, kes seal on – neil on ilgelt mõnus, nende päralt on tähelepanu loorberid ja aupaiste prožektorid. Nemad ei vaja mingit lisatoetust... vastupidi, neile tuleb meelde tuletada, et nad liiga edevaks ja uhkeks ei läheks!
Ma ei tea, kuidas on sinuga, aga mulle teeb selline suhtumine haiget... Ilmselt võtan teemat isiklikult seepärast, et vahest olen ka ise laval, s.t. teiste ees. Kord et meelt lahutada, kord et mõtet jagada.
Mäletan, et aasta tagasi astusin kantslist alla, teenistus lõppes ja kui ma läbi auditooriumi kirikust välja jalutasin, noppis mu üks tuttav kinni. Kõik, mis ta ütles, oli: „Vaata et sa liiga uhkeks ei lähe.”
Ma ei osanud seepeale midagi öelda. Kuidagi maru niru oli. Selja taga oli mitme päeva pikkune meeleheite periood (mis sisaldab tavaliselt juuste kakkumist, küünte närimist ja eksistentsiaalseid kõhklusi). Ja omast-arust olin püüdnud olla nii isetu ja aus kui võimalik.
Aga nüüd seisab mul ees keegi – kes soovitab mul tallata end veelgi. Mis teha?
Eks ma kohmetusin (nagu igasuguse tagasiside puhul mul kombeks ikka) ja noogutasin, ja pobisesin... et ma olen temaga täiesti nõus, uhkeks ei maksa tõesti minna. (Kes seda ikka sooviks?!)
5% mõnus
Võib-olla ma võtan asju kuidagi liiga tähendusrikkalt, aga minu meelest ei ole laval-olek kunagi lihtsalt üks aplausiga lõppev esinemine. Ei ole nii, et sinna minnakse vastutustundeta, julmalt üle peade vaadates ja selleks, et ego buustida. Pigem on nii, et just lavalolija peab end allutama kõigepealt oma sõnumile, enne kui ta saab seda teistele kuulutada. See on 5% mõnus, 95% valus.
Tihti me sellele ei mõtle, aga lavalolija needuseks on see, et ta on oma sõnumiga üks. Kui ta ei usu, mida ta räägib, ei usu ka teised teda. Kui ta aga lakkab uskumast millessegi, mida ta kunagi rääkis, ei usuta teda ka edaspidi.
Seepärast ma mõtlengi, et nii raske on olla laval (ja pärast auditooriumi kriitika all). Need jutlustajad, kes ütlevad, et abielu ei tohi rikkuda – seda ei tohi ju nemadki, kõige vähem nemad. Ja need, kes ütlevad, et raha ei tohi olla isand – oi, kus need alles peavad hakkama end jälgima!
Neil on tegelikult väga suur koorem, mida kanda.
Mõnikord imetlen neid mehi, kes iganädalaselt on valmis seisma teiste ees oma hea sõnumiga. Sest see ei ole lihtsalt nii, et nad seisavad loorberitel ja prožektorite valguses, saades kõigi käest boonuspunkte. Need on inimesed, kes on loobunud olemast iseenda isandad. Nad on teiste teenrid.
Seepärast tulekski olla väga hoolikas enne kui oma sõnumiga neile vastu astuda ja arvata, et ta on või saab olema väga edev, uhke või oma peal väljas.
See teema on tegelikult kriitiline kõigi jaoks. Sest alati on meil valik: me kas kanname üksteise koormaid, või lisame üksteisele koormaid.












PS. Toivo, tänud sulle, et eile meiega oma sõnumit jagasid!

reede, 23. veebruar 2007

Sinu elu võib muuta teiste elu

Hiljuti küsis üks, et miks ma enam oma päevikusse kirjutanud pole. Ning et tegemist oli lähedase inimesega (tema blogi), siis loomulikult oli see väike meelitus. Minu poolt läbimõeldud selgitus oleks: filmis Click (2006) soovitati meestel rasketel aegadel tagasi tõmbuda ja vaba aega anda pigem perekonnale (kui hobile). Seda ma tegingi.
Aga nädal sai mööda ja nüüd võib kergemalt hingata. Ja lisaks päevikusse naasmisele, olla väga tänulik!
Nimelt olid meil see nädal Verepäevad. Aitasime hiigelsuurel süsteemil, TÜ kliinikumil värvata uusi liikmeid. Nad panevad küll hunnikute viisi raha magama, aga paraku tihti tulemusteta. Mõtlesime siis, et kuna usume, et meie kutsumuseks on ühiskonda teenida ja ligimesi armastada, ja usklikena peaks ka värbamine üsna tuttav teema olema (eh-he), siis selline panus on ju otse kümnesse.
Nüüd tulemustest. Eelmine kord saime 17 uut doonorit. Seekord 51!
Eriti kõhtukõdistav oli aga see, et enamus on neist 51-st esmased doonorid. See tähendab, nad mitte ei andnud 450milliliitrit vedelikku, vaid on palju suurem tõenäosus (ligi 70%), et neist saavadki nüüd elupõlised elude-päästjad! Võimas ju.
Ma tean, et mõned, kes seda postitust loevad, on sellest nädalast suht väsinud. Tahan, et te teaksite: mitte keegi kliinikumi töötajatest, ega veresponsor-tudengitest ei andnud negatiivset tagasisidet. See läks kõigile korda!
Me võime mõõta oma tööd milliliitrites, aga on asju, mille mõõtmatu tähendus ei tule kunagi ilmsiks. Aitäh teile, et te teisi teenisite, alati vilju nägemata!

PS. Mõned on küsinud, et miks me ei teinud selle projekti käigus rohkem propagandat Risttee kogudusele. Ma arvan, et kui me tahame teisi teenida, ei pea me esimese asjana ja alati ilmtingimata kuulutama oma nime. Kui me isetult teenime, tagamõtteta, küll ka see nimi ilmsiks tuleb.
Ja propagandavõimalus on kõigil ju alati. Sel pühapäeval hakkab suur suhete-seeria! Räägivad spetsialistid, palju kogenumad kui minusugune suhteekspert. Ning ma usun, et igaühel on vähemalt üks sõber, kes vajab seda sõnumit rohkemgi kui verd. Kutsu tema!
Sinu elu võib muuta teiste elu. Aitäh kõigile veelkord.

pühapäev, 18. veebruar 2007

Armastus on vedur, seks on vagun

Vaata kõne "Armastus on vedur, seks on vagun" Google-videost!
Kuula kõne "Armastus on vedur, seks on vagun" Risttee koguduse meediast!

Paraku oleme seksuaalsed olendid, läbi ja lõhki. Mehe mõtted ei tiirle ümber seksi mitte ainult ärkvelolles, vaid tõsi, vahest ka magades. Öeldakse, et kõige suurem suguelund ei ole mitte ainult allpool vööd, vaid ka peakolu sees.
Selline loomus võib meile aga tünksi mängida ja uskuma panna - et nii kaua kui mina ja mu vajadused on rahuldatud, ongi suhe partneriga korras. Et see ongi eesmärk.
Aga ei ole. Armastus on vedur ja seks on vagun. Oleme näinud liiga palju valesid vedureid ja kurbi sõite. Olgu siis esimesel kohal otsus (mitte tunne) armastada. Vaid nii püsib ohvrimeelsus, kannatlikkus, hea tahe, rõõm, alandlikkus, hoolivus, lootus jpm.
Oma käimisele, kihlusele ja abielule tagasi vaadates näen, kui raske ja haigettegev seda sihti seada on. Aga see on võimalik. Armastus on vedur, seks on vagun.
Vaata üle, mis on sinu suhte motiveeriv jõud. Mille nimel oled sa valmis ohvreid tooma. Ja keda ja kui palju sa tegelikult õnnelikuks tahad teha?

Tahaksin tänada kõiki, kes möödunud Going Upile maldasid tulla. Nõnda paljusid ja vanemat sorti rahvast polegi meil olnud. Aitäh Cruxile! Olete andekad.
Eriti suured tänud aga meeskonnale ja kogudusele! Teie palved tõesti kandsid! Ilma teieta oleksin olnud laval lihtsalt üks mikriga tüüp, kel küüned nädalapikkusest närveerimisest näritud :)

Fotosid viimasest GUst saate vaadata siit!

neljapäev, 15. veebruar 2007

Elagu värske kihlapaar!

Kui eile pead padjale asetasin ning närviliselt järgmisele hommikule mõtlesin (äratus 5:00 - yeah, Pereraadio, yeah!), siis sain hoopis üllatuse osaliseks. Mobiil hakkas piiksuma...
Ja mida mu silmad nägema peavad! Selsamal, Valentinipäeva viimastel tundidel sai mu sõber Innar vägiteoga hakkama. Mees otsustas peale 15,5 kuu pikkust käimist oma tüdrukule abieluettepaneku teha. Ja tema väljavalitu Siiri otsustas ettepaneku vastu võtta.
Abielukuupäev piibellikult täiuslik - 7,7,7. Nice!
Eriti aga hindan nende sihi- ja põhimõttekindlust üksteisele pühendumisel. Mis ma muud oskan öelda kui et olen teie üle uhke! Tõesti olen.
Ja olgu teil alati alandlikkust panna üksteist esimeseks!

kolmapäev, 14. veebruar 2007

Miks naised massaaži ei taha?

Greta jäi haigeks. Istub muudkui tekkide sees ja aeg-ajalt laseb lendu mõne köha. Tõtt-öelda, mind see natuke häirib, sest ma ei saa oma asjadele keskenduda. Pean oma egotsoonist välja astuma ja arvestama rohkem kui iseendaga.
Samal ajal magama minema, öösel koos temaga ärkvel olema või hommikul tema asemel tubasid koristama.
Ja imelik, et see, tema haigestumine, just nüüd juhtus. Mõtlen asjadele, mis seisavad sel nädalavahetusel ees (nt GU) ja tunnen, et sel nädalal vajan toetust eelkõige mina! Praegu on täiesti vale ajastus. Ta ei oleks tohtinud jääda haigeks!
Aga jäi... Ja sõber Ingmar helistas. Ütles, et respektib mind (kuigi ma pole sugugi kindel, kas olen selle välja teeninud... kui siiski, selline lause tähendab minusuguse jaoks paljut!). Ning ta jagas mõtteid. Üks neist oli: võta aega, et teha oma abikaasale massaaži.
No mõtlesin, et teen proovi, Ingmar on ikkagi pikema staažiga abielumees. Kuigi jah, Greta on massaažiteemal olnud alati pigem skeptiline.
Aga tegin proovi. Greta oli mähkunud tekkide sisse, põsed roosad. Valmis uinuma ja päeva selja taha jätmas. Ning mina teen pakkumise: „Kuule, kas sa massaaži tahad?”
Ta on tõrjuv. Nagu ma kartsingi.

Mispeale käin peas läbi erinevad variandid, mis teda küll pidurdada võiks?
1. Olen ma liiga jõuliste sõrmedega?
2. Või kas keskkonnal pole piisavalt häid tingimusi?
3. Või on ta siis tõesti surmväsinud?

Siis saan aru... Vot siis sain aru... Ei-ei-ei, küsimus ei ole üldse temas ja tema tahtes. Küsimus on hoopis selles, kas mehed teevad asju tagamõtetega või mitte?
„Greta, mul ei ole tagamõtteid.”

Ja selgus, et mul oli õigus. Õigemini, Ingmaril oli õigus. Peale seda lauset keeras Greta kohe oma massaažiootel selja! Sest naised tahavad massaaži, kuidas veel.
Mehed on need, kes pigem mitte...

kolmapäev, 7. veebruar 2007

Arheoloogid leidsid igavese kallistuse

Itaalias leiti arheoloogilistel kaevamistel kaks luukere, kes on üksteise embuses viibinud juba 6000 aastat. Tegemist on väga südamliku leiuga.

Kaks noort inimest (nii võib lugeda nende hammastelt) otsustasid kiviaja lõpul puusad vastu puusa, mööda maanteekruusa, üksteist kallistada. Kes oleks aga osanud arvata, et nad kallistavad kauem kui nad elavad? Et nende kallistuse pikkus on kõrvutatav kogu inimajalooga?
Mõnikord unustame ära, mis teeb meid tõeliselt inimlikuks. Ja vahest harva juhtub, et seda peavad meile luukered meelde tuletama.
Mine kallista kedagi!

teisipäev, 6. veebruar 2007

Maailma päästmiseks liiga noor?

Vaata ette, maailm, ma suitsetan trinitrotolueeni ja joon dünamiiti, nii et kui elu on sulle armas, siis kao mu teelt – siit tuleb Stevie.
Nii kirjutab vanameister Stephen King kui mõtleb oma uue raamatu eessõnas tagasi nooruspäevadele.
Mees, keda eestlane tunneb vast kõige paremini läbi õuduka Carrie ja Rohelise Miili. Aga kes tegelikult üks produktiivsemaid ja loetumaid, üllitanud ühtekokku 48 romaani. Rääkimata kõikidest neist lühiromaanidest, jutukestest ja näidendeist.
Mu plaanid olid suurejoonelised ja ma hoolisin neist, kirjutab ta enese tutvustuseks. Mul oli palju auahnust ja ma hoolisin sellest.
Mul oli kirjutausmasin, mis ma tassisin ühest närusest korterist järgmisse, alati pakk suitsu taskus ja naeratus näol. Keskea kompromissid olid kaugel, vanuripõlve solvangud silmapiiri taga. Mu taskud olid tühjad, kuid pea täis mõtteid, mida tahtsin teistega jagada ja süda täis lugusid, mida tahtsin jutustada...
Irooniline, aga seda kirjutab pensionieale lähenev vanaisa ja neid ridu loevad temaga paljuski sarnased blogijad.
...Nüüd kõlab see kulunult, siis tundus imeline. Tundus väga lahe. Rohkem kui midagi muud soovisin ma tungida oma lugejate tagalasse, neid rebida ja vägisi võtta ja neid igaveseks muuta ei millegi muu kui jutuga. Ja ma tundsid, et suudan seda teha. Ma tundsin, et ma olen selleks kutsutud ja seatud.
Kuigi ta ütleb seda kui saavutamatut, riputati Kingile mõni aasta tagasi (2003) kaela midagi väga olulist: Medal for Distinguished Contribution to American Letters. Nüüd istub ta kõrvuti Oprah Winfrey, Ray Bradbury, Arthur Milleri jmt.
„Härra Kingi fenomenaalne populaarsus tuleneb tema instinktiivsest arusaamisest - milline on see hirm, mis kujundab Ameerika töölisklassi. Tema tunneb hirmu,” sõnati, kui teda austati. „Sa kuulud nende väheste sekka, kes on suutnud meile jutustada lugusid meie endi eludest ning neist vägedest, olgu need siis reaalsed või metafoorides, aga mis valitsevad me elusid.”
Kuid King jätkab: ...Kui upsakalt see kõlab? Kas pisut või palju? Olgu nii või naa, mina vabandust ei palu. Ma olin üheksateist. Mu habemes polnud ühtegi halli karva. Mul oli kolm paari teksaseid, üks paar saapaid, kindel veendumus, et maailm on mu austrikarp ja et miski, mis järgmise kahekümne aasta jooksul juhtub, ei saa vastupidist tõestada.
Ja siiski ta kirjutas. Ka siis kui vanemaks sai. Ta tõesti uskus, et maailm on ta austrikarp.
Nüüd on ta vana, hiljuti elas läbi autoõnnetuse (jälle see teema siin blogis!) ning põdes, et enam ei suuda. Aga kirjutab ikkagi, sest on näinud, kui oluline see on.
Loen ta äsja-ilmunud raamatu „Laskuri” sissejuhatust. Seal ta tunnistab, et üks surmamõistetu olla saatnud talle kirja, milles paluti, et kirjutagu ta ruttu oma raamatuseeria lõpuni. Muidu ei saa rahus surmale vastu minna.
Või siis üks 83-aastane vanatädike, kel avastati vähk. Temagi tahtis, et enne kui peab siit ilmast lahkuma, kirjatsura King talle omavahel kõneleks, mis saab tema lugudes edasi juhtuma. Mõtle vaid, mis asjad kõik austrikarbist välja tulevad!

Kuidas on meiega? Kas meis on soov maailma päästa või oleme andnud juba järele ja kellelgi vanemal lasknud sel alla suruda? Otsesõnu küsides: oled sa maailma päästmiseks liiga noor? Või peaks küsima, juba liiga vana?

Kui sa end noorena piisavalt õhku täis ei tõmba, ei tõuse sa ka täiskasvanuna lendu.
(Stephen King, 25. jaanuar 2003)

esmaspäev, 5. veebruar 2007

Päästa mormoon, aga tagamõteteta

Hiljuti käis külas kolm mormooni. Lausa kolmel korral. Ja mulle sai selgeks üks asi...
See, et armastada tuleb tagamõteteta.

„Märt,“ hüüab Greta esikust. On pühapäeva õhtu.
„Mis on,“ hõigun arvuti eest vastu.
„Kas sa tahad rääkida usust?“
„Kas need on mormoonid või?“
Esikust tuleb välismaist naeru. Vist nii ongi.
Lubame nad enda kodusse. Käsime mantlid seljast võtta ja mitte midagi enne rääkida, kui nad on olnud nõus koos meiega sööma. Nad nõustuvad.
Istume ümber söögilaua, igaüks eri kõrgusega pukil. Räägime üksteise elust ja erinevustest. Selguvad mõned radikaalsed sarnasused (Kristus kui Jumala Poeg) ja erisused (Joseph Smith). Ning peale paaritunnist istumist paneme paika järgmise aja, mil süüa ja piibli-alane veenmisprotsess maha panna.
„Ma pean neid sellest usust ära pöörama,“ mõtlen kui saadame nad trepikotta. „Nad ei tõlgenda piiblit õigesti.“
Novembrist on saanud jaanuar
. Nüüdseks tunnen Beni, Maryt, Jasonit, Adamit, Alexit ja Lance isiklikult, nimepidi. Olen õppinud nägema nende sildi taga inimesi.
Ja sellest tulenevalt saanud aru, et armastus ja misjonärlus prioriteetidena võivad olla vastandlikud. Saanud aru, et armastust ei saa väljendada tagamõtetega, hidden agendaga.
Et ei tohi teist inimest petta sellega, et naeratab ja kutsub sisse, aga eesmärgiks on hoopis mingi muu pakkumine.
Et pakub süüa, aga justkui soustina toidule pakub veel midagi, söögi varjus.
Ei ei tohi tsiteerida piiblit, näidates kui õigesti sa mõtled või tark sa oled.
Et pakub rõõmusõnumit (alias evangeeliumi), ilma et sellega püüaks rõõmsaks teha.
Ma ei räägi praegu mormoonidest, vaid iseendast.Et ma ise olen kehv misjonär. Arvates, et misjon on peaeesmärk ja armastus kõigest vahend. Tglt on ju vastupidi – misjon on viis, kuidas armastust näidata.
Kui Kristus ütles, et armastada tuleb ka vaenlast, keeras ta sellega mõttemalle. Ta kaotas vaenlase definitsiooni. Vaenlane oli ju inimene, kes tunti selle järgi ära, et teda vihati. Nüüd aga kästakse ka vaenlast armastada.
Seepärast ongi öeldud, et armastusest tuntakse ära Jumala lapsed.
Kui me jätsime mormoonidega hüvasti, ütlesid nad, et neil on kombeks olla 9 tundi tänaval. Õhtul peale kella 21 nad enam kodude ustele ei koputa, sest uksi niikunii neile siis enam ei avata. Inimesed on lihtsalt liiga väsinud, et kedagi vastu võtta.
Vähem kui kahe aasta pärast on nad läinud, ning aeg siin Eestis on jäänud nende kõige tähendusrikkamaks ajaks nende elus. Nad kasvatavad perekonnad, neil sünnivad lapsed, kes omakorda saadetakse välja. Tekib lõputu ring.
Kui just nende misjonipõllul inimesed neile vastu ei astu sõnumiga: meilgi on sulle midagi pakkuda, armastust Jumalalt. Selleltsamalt, keda te arvate, et siinmaal enam ei usuta ja selleltsamalt, kes on mullegi andnud elava usu.
Päästa mormoon, aga tagamõteteta.