neljapäev, 31. mai 2007

Tasuta plaat blogisõpradele

Nagu ma varasemas postituses "Mida ütleksid sina stressis sõbrale?" lubasin, siis käes on aeg pärjata neid blogilugejaid, kes oma panuse andsid ja kommentaari kirjutasid. Teie abil tehtud motivatsiooniCD oli Tartu üliõpilaste seas ülimenukas!

Iga päev pidi plaate juurde kõrvetama... täna jäi kaks inimest ilma ja esitasid tellimuse. Jee-haa!

Aga teile, te kuraditosin stressileevendajat, tahan anda tasuta plaadi!

1. Liana
2. Ott
3. Taavi
4. Liis
5. Liis (2)
6. Annika
7. Rebeka
8. Maria
9. Tuuli
10. Annimanni
11. Ardo
12. Krimi
13. Jadeii

Kirjutage mu e-mailile: m2rt@goingup.ee
Lisage: Ees- ja Perekonnanimi
Vajadusel koduaadress. Sest kui elate Tartust väljas, saadan postiga!

Aitäh, et olite osa Sessi-Stressist, muutes ainuüksi isiklike näidete kaudu tudengite ränka ja rasket mure-elu. Loodan, et naudite seda CDd... ma ise olen seda kuulanud juba 4-5 korda. Heh. Olge tublid!

Plaati saab tellida ka aadressilt http://stress.risttee.ee

kolmapäev, 30. mai 2007

Jee! Mul sünnib tütar!

Eesti naised sünnitavad viimasel ajal väga kõvasti. Vähemasti Tartu toomel... nõnda siis olin ma kohustatud minema koos oma raseda soome-rootsi naisega onkoloogia kliinikusse, kus pärjati meid teatega: "Teil sünnib tütar!"

Tõestusmaterjali tema soolisusest ma fotole ei jäädvustanud, sest see oleks liiga ropp. Ja minu tütar on juba üsna suur! (18nädalat)

(loe põnevil edasi...)

esmaspäev, 28. mai 2007

Öeldes "EI!" kaotad sõpruse

Viimasel ajal on hakatud üha rohkem propageerima "EI!" ütlemist. Ka stressipsühholoogias... et ütled ei, ja sellega jaatad iseenda tegevusi ja eesmärke.

Minu arust on see egoistlik. Läbinisti.

"Tõeline sõber tuleb ilmsiks siis, kui teda ei huvita oma kahjum, mille osaks ta saab. Ta lihtsalt aitab."
(Peeter Vardja, saunas)

Rohkem postitusi ma kahjuks järgmisel kolmel päeval ei saa teha... lihtsalt pole aega. Liiga paljud on öelnud ei. Võtan seda ka natuke isiklikult, sorri.

reede, 25. mai 2007

Aktuaalne Kaamera annab avapaugu palvetajatele!

Viimastel päevadel on tõestanud terve hulk selle blogilugejaid, et nad hoolivad, ja rohkem kui sõnadega. Hoolivusmaraton aga ei lõpe. Oh, Ei veel! Tänasest saate väheke hinge tõmmata, venitusharjutusi teha ja soojaks ajada... sest juba homse AK-ga antakse avapauk palvetele. Eestpalvele tuleb Daniel Kotsjuba!

Ehk siis. Homme kell 21 algab ööpäevaringne palvekett. Eesmärgiga tuua siiralt Jumala ette selle blogi ja tegelikult üle-Eestiline palvelaps, noor kutt Daniel Kotsjuba. Ta kaotas tervise eelmise aasta suvel, kui hüppas pea ees vette.

Kuidas ma tean, et te hoolite?
Kui jälgida minu salajast statistikamootorit, siis see räägib mulle seda, et "Daniel Kotsjuba blogi" on paljude eriline huviorbiit. Kuigi ta blogi ei uuene kuigi tihti, klikitakse sinna iga päev!

Samuti, peale 14.detsembri postitust, on saanud mõne jaoks Danieli nimi palju tõsiseltvõetavamaks. Sest nagu minu webikonsultant Taavi Uudam ütleks, tema nime taga on lugu.

Ja mina mõnikord tunnen end tõelise korrespondendina. Heh.

Aga tõtt-öelda, kes homsest maratonist osa tahab võtta, peab kiirustama. Alles on jäänud kolm -neli magusat kohta. Kell 3 öösel. Siis on eriti mõnus ja hea vaikne üleval olla. Kas pole?

Kell 12 ja kell 13 pühapäeval. Huvitav, kas see on jäänud seepärast võtmata, sest enamus registreerunuid on kirikuinimesed ja sel ajal teenistustel? On keegi, kes sel ajal hoopis palvetada tahaks?

Ja viimaks, mulle näib, et ka ankrumehe positsioon on vaba! No öelge nüüd, et ükski teist ei taha viimast aamenit öelda!

Ma ise olen pühapäeval kell 8:00-9:00. Kes tahab, võib oma vaikses kambris ka minuga joinida.

Selleks et ametlikult palveketist osa võtta vali üks variantidest:
1. Saada e-mail palvekett@gmail.com oma nime ja ajaga.
2. SMS numbrile 524 3251 oma nime ja ajaga.
3. Kirjuta Danieli blogikommentaari oma nimi ja aeg.

Nii imeline tegelikult, et saame olla osa Jumala ainulaadsest loost!

26.05- Laupäev/Saturday:


21:00 - Hanna-Kerli(Tallinn)
21:30 - Hanna-Kerli(Tallinn)
22:00 - Katrin Sarap(Tallinn)
22:30 - Katrin Sarap(Tallinn)
23:00 - Ester Jakobson(EKNK Tallinn)
23:30 - Ester Jakobson (EKNK Tallinn)

27.05 - Pühapäev/Sunday:

0:00 - Kristel Ojasaar (Valguse Tee)
0:30 - Kristel Ojasaar (Valguse Tee)
01:00 - Kerlin Remmel (Tallinn)
01:30 - Kerlin Remmel (Tallinn)
02:00 - Andrus Kasemaa
02:30 - Andrus Kasemaa
03:00 -
03:30 -
04:00 - Kristiina Leetmaa (Valguse Tee)
04:30 - Kristiina Leetmaa (Valguse Tee)
05:00 - Ester Jakobson
05:30 - Ester Jakobson
06:00 - Maarja Hallik
06:30 - Maarja Hallik
07:00 - Janice Viinalass(Tartu)
07:30 - Janice Viinalass (Tartu)
08:00 - Märt Saar (Tartu)
08:30 - Märt Saar (Tartu)
09:00 - Marina Laur(Tallinn)
09:30 - Marina Laur(Tallinn)
10:00 - Anniki(Tallinn)
10:30 - Anniki(Tallinn)
11:00 - Andrus Lukas
11:30 - Andrus Lukas
12:00 -
12:30-
13:00 -
13:30 -
14:00 -
14:30 - Pilvi Preisfreund (Avispea)
15:00 - Rod Corcoran(Tallinn)
15:30 - Rod Corcoran(Tallinn)
16:00 - Merle Wearen
16:30 - Merle Wearen
17:00 - Hanna Kotsjuba(D. õde)
17:30 - Hanna Kotsjuba(D. õde)
18:00 - Hanna-Kerli(Tallinn)
18:30 - Hanna-Kerli(Tallinn)
19:00 - Viivika Reintam(Tallinn)
19:30 - Viivika Reintam(Tallinn)
20:00 - Pille Kuusepalu(Tallinn)
20:30 - 21:00

(24. tund saab täis)

Varasemad vastatud blogipalved:
1.1. Palun palvetage! (isiklik) (8.mai)
1.2. Intervjuu imelaps Henryga: "Nagu rusikas läbi selja!" (10.mai)

2.1. Üleskutse 2 (30.dets)
2.2. Parim sõber ja pinginaaber vajab eestpalveid (1.jan)
2.3. Intervjuu imelaps Jonataniga: "See on üks väga suur ime" (2.veb)

neljapäev, 24. mai 2007

Enesetapumõtted teisi päästes

Ma ei ole mingi valevorst kui ma ütlen, et teinekord tahaks lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata ja kuhugi ära kaduda. Vahet pole need lähedased, lihtsalt kuhugi uttu kaduda ja unustada kõik. Kõik hea ja halb. Sest niikuinii on kõik nii õhkõrn ning elust ei oska va inimeseloom mõnu tunda.

Imelik, et sellised mõtted tulevad pähe just siis, kui midagi olulist teoksil on. Siis, kui olen plaaninud teisi päästa. Nende ellu astuda ja öelda: võta aeg maha, puhka. See on kõigest illusoorne stress... sa suudad!

Suure hulga raskusi lisab turjale Ootused. Et sa lihtsalt pead lõpetama! Et sa pead olema hea juht! Ei, rohkem veel... sa pead seejuures suutma majandada nii, et perekond ei saa kannatada! By-the-way, sina oled määratud olema teistele eeskujuks. Pea seda meeles!

Sa pead kooli lõpetama! Sa pead järgmisel nädalal suutma viia projekti Sessi-stress ellu nii, et keegi ei vingu, kõik on rõõmsad, kõik tänavad Jumalat! Ja kui kriitikat peaks tulema, olgu sul seda tarkust ja paksu nahka seista sirgelt ja siiski, nii et kõik saavad üles ehitatud!

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Aga kuna sa tead, kuna miski sind tapab? Inimene pole tank.

Kuulan Beethooveni seitsmendat sümfooniat, äsja on öelnud kolm-neli inimest järjekordsed Ei´d. Üks kann on hakanud suurest arvuti-ees-istumisest valutama. Kõik, mis silme ees virvendab, on lõputu to do list...

Miks see maailma-päästmine nii raske peab olema?

teisipäev, 22. mai 2007

Mida ütleksid sina stressis sõbrale?

Aeg-ajalt eputame välismaalaste ees sellega, et me oleme statistiliselt väga depressiivsed inimesed. Punktiks sellele lausele võime panna veel selle, et ühed vähesed, kes eestlastest rohkem enesetappe teevad, on soomlased... Sest neil olla seal talvetaeva all veelgi pimedam.

Mis aga saaks siis, kui sinu sõber oleks stressis? Mida sa talle ütleksid?

Tegelikult on see postitus väga praktilist laadi. Tahan, et igaüks, kel arvamus, kommenteeriks! Nimelt kavatsen teie teadmisi ära kasutada ja nad juba sel nädalal need audio-CDle panna!

Ja igaüks, kes kasvõi ühe hea soovituse või näite toob, see saab isiklikult ja tasuta minu käest selle eksklusiivse motivatsiooni-CD! Mahlase kujunduse, nagu see stressis neiu sellel pildil, on peale joonistanud juba teile paljudele tuttav kunstnik Joonas Sildre! (kui vaja, saadan CD teile postiga koju!)

Mida siis teha? Kui on käes sess ja aeg tiksub?
Kõik ainult nõuavad-nõuavad-nõuavad!
Suveks tööd veel pole, järgmine aasta on ebaselge, kaelas on õppelaenud...
Mida sa sellele tudengile soovitaksid?!

Kusjuures veel... Sessi ajal lööb nõrgema psüühikaga tudengitel närvikork pealt. Ainuüksi talvesessi ajal tuleb kolmel päeva jooksul keskeltläbi 15 depressiooninähtudega tudengit Tartu Ülikooli psühholoogi juurde! Valus.

Aita mind ja minu 20 000 kaastudengit! Kirjuta kommentaar. Räägi lugusid!
Kahe-kolme päeva pärast on juba raadios audioCD salvestus.

Teie Märt... kes on samuti pisut stressis.

esmaspäev, 21. mai 2007

Miks lõpetatakse blogimine?

Kuigi blogimist on võrreldud ahelsuitsetamisega, katkestatakse need kaks inimhaaravat tegevust erinevatel põhjustel. Mõlemad on küll sõltuvusttekitavad, ent sugugi mitte sarnase viimase peatükiga.

Ehk, siis.
Kuidas jätta maha suitsetamine?
Ja kuidas mitte jätta maha blogimist?

Olen näinud oma elus mitmeid inimesi, kes on püüdnud üle kümne korra jätta suitsetamine maha. Aga kohe mitte ei suuda...

Viidatakse sellele, et iseloom on liiga nõrk, keskkond liiga tugev ja üle-üldse... igasugu valevabandusi leiab ju ka! Näiteks see, et kehakaal püsib normis ja närvid rahulikena. Kuigi tegelik põhjus hoopis muus.

Nimelt selles, et need, kes on suutnud sõltuvuse maha jätta, on leidnud selleks põhjuse. Uue missiooni, kui lubate. Asetanud vana ja uue elu kõrvuti ja teinud oma otsuse.

Näiteks, minu Greta üks iidolitest, rokkstaar Petra. Oli pohmell-koomas ja lebas diivanil, abikaasa higisena tubasid koristamas. Siis sattus mehe pilk oma väikesele vaibalmängivale lapsele. Lapsele, kelle isaks ta pidi olema...

Ja mehe elu sai muudetud! Tõsi küll, talle osutas abikäe Jumal.

Aga blogimine! Kuidas sellega on? Miks ma näen oma RSSi-lugejas üle kahekümne blogija, kes tegelikult enam ei olegi blogijad? Kuidas küll juhtus nii, et see hea sõltuvus on maha jäetud?

Jällegi... Blogi-inimene toob sarnaseid põhjendusi suitsetajatega. Ütleb: "oh, nii kiire on" või et "mina ei ole mingi kirjutaja". Kui aga näidata sellele inimesele, et igal inimesel on täpselt sama palju aega ning kirjaoskust... siis arvake ära, mis ta siis kostab?

Valevabandusi. Täpselt nagu suitsetajadki.

Esimene suurim vabandus on see, et öeldakse, et ta kirjutas niikuinii iseendale... What? Et inimene, kes kirjutab internetisahtlisse, inimene, keda iga päev guugeldatakse ja teiste blogides lingitakse - et see inimene kirjutab iseendale? Võimatu! Väike või olematu lugejaskond ei ole kunagi põhjuseks, miks blogimine pooleli jäetakse.

Ega pole selleks põhjuseks ka see, et "midagi pole kirjutada!" Sul Märt on... sa oled mingi haige eluvaatleja, aga mina... mis mul ikka kirjutada?

Ka see on valevabandus. Sest kellel meist ei oleks oma elu? Ja kui nüüd mina tuleksin ütlema, et minu "Märt Saare" elu on täisväärtuslikum ja rohkemjagatav kui Sinu... siis minu arust pole see küll kellegi suhtes õiglane! Sest iga inimese elu vajab jagamist ja Blogi seda võimalust juba meilt ära ei võta!

Nutikas lugeja on juba taibanud, kuhu ma oma jutuga jõuda tahan.

Minu põhiväiteks on see, et blogikirjutamine jäetakse maha vastupidisel põhjusel suitsetamisega. Kui suitsetamine suudetakse maha jätta sellepärast, et sellega nähakse, et suudetakse midagi muuta (oma, teiste või kogu maailma elusid), siis blogimine jäetakse maha seepärast, et see usk blogi muutvasse jõudu kaotatakse ära (ei usuta enam, et blogi muudaks iseend, teisi või maailma)!

Kallid suitsetajad ja blogijad! Ärge elage poolelondist elu...
Teie jah olgu jah, ja ei olgu ei!
Tundke oma sõltuvustest mõnu ja muutke maailma!

"John, kas sa tahab oma elu elada suhkruvett müües või tahad sa muuta maailma?"
(Steve Jobs kutsudes 1983. aastal Pepsimehe oma Apple firmasse ja tegi meie arvutimaailma selleseks, nagu ta on...)

Varem sarnasel teemal:

"Selle blogi ühiskondlik mõju" (25. aprill, 2007)
"Peep Vain, õpi blogima!" (15. aprill, 2007)
"Motivatsioon koolis ja blogis" (12. aprill, 2007)

reede, 18. mai 2007

Mõned müüdid raadioinimese elust

Ärkad üles. Vaatad värisevat mobiili. Kell näitab 5:00. On aeg kummitarzanlikult voodist välja krapsata ja kardinad eest tõmmata. Esimesed päevased tegevused ära teha, valida kõhutunde ja esmaste emotsioonide järgi oma lemmik-CDd ja jalutada stuudio poole.

Niimoodi algab päev hommikuprogrammis.

Postkast on oluline. See, puidust, lukuga... Sest sealt saad esimese teabe sellest, millist kirjandust on su kuulajad tänasel päeval juba lugenud. Saad teada, millest kõneled ka ise, kell 7:30, sest siis on Postimehe tutvustus.

Autod on udused ja härmas. Nagu auto seal Titanicus. Jalutad neist mööda.

Kevadel on loodus džungel. Ütlen seda korduvalt oma kuulajatele. Et rumalad on need eestlased, kes lähevad kevadet nautima lääne-euroopasse, ega oska näha meie endi keskel ärkavat loodust. Sest, kes 5:30 on keset nõukaaegseid kortermaju, teab hästi, et siis on linn tõeline džungel! Linnud jahutavad kisakooris võidu mune.

Ja jõuad stuudiosse. Lööd vähemalt kümme masinat põlema. Kuulad esmakordselt oma häält, ja avastad mõnikord, et nina on kinni... või on iivelduslima, nagu ükskord... mäletate?

50 minutit on aega, et lugeda sisse teadelõik, mida hiljem lastakse eetrisse korduvalt. Siis saatekavad. Ning printida ühtekokku suuremad päevauudised. Valida esimese tunni muusika... mõelda tervikule. "See peab olema ühtne, aga dünaamiline," nagu öelnud vana tegija Tauno Toompuu. Ta läks raadiost papiks.

Mõnikord on nii, et kuigi oled mikrofoniga, ei tee piiksugi. Lihtsalt oled tükk-tükk aega vait. See on imelik tunne. Eetris on muusika, aga ise oled vait. Mõnikord mõtlen, et kas ma olen surnud ja üksi, või on tõesti mu ümber sajad kuulajad üle eesti, aga ka venemaalt ja internetist. Ei tea.

Mõnikord ütleb keegi, et ah - Pereraadiol pole mingit mõju. See on vanatädikeste raadio... aga kas ikka on? Ma tean kolme noort inimest, kes on tundnud, et läbi raadio on nendega rääkinud Jumal ja nad on saanud kristlikes terminites päästetud.

Veel on terve hulk pastoreid, kes ootavad oma võimalust pääseda eetrisse ja rääkida sel viisil oma kolleegidega. Neile nõu andes. Üleskutsudes. Sest raadios on mõju...

Või siis alateadlik mõju. Seda me ei teadvusta. Aga ümber köögilaua võime märgata... Ükskord sõime oma hiiglasuure perekonnaga traditsioonilist pühapäevaeinet ja siis äkki kuulen keset mitut dialoogi, et vanaema räägib...

Jutt on olnud parasjagu Eesti suurimast baptistikogudusest, Olevistest. Teate, see pool-rohelise torniga hoone, mis kord oli isegi maailma kõige kõrgem ehitis?

Siis kuulengi. Vanaema ütleb: "Jaa. Oleviste! See on kirik, millel seitse nägu."

Seda öeldes tuli mulle flashbackina meelde pooleteisenädalatagune intervjuu Siim Teekliga, Olli vanempastoriga, keda ma torkisin teemal: kas kirikupingil istuja läheb pastori nägu. Ja kas tema siis näeb kantslisolles palju oma nägusid...

...Mille peale tema ütles, et teadaolevalt on Olevistel seitse pastorit ning igaühel neist on oma nägu. Seepärast on see ka kirik, millel seitse nägu.

Sedasama lauset oli muuseas, seebikate kõrvalt, kuulnud ka minu vanaema. Ja nagu näed, sellise kuvandi oli ta saanud ka Olevistest.

Ja te ütlete, et Pereraadio ei mõjuta meie igapäevast elu? Mõjutab, ja veel nii, et me sellest arugi ei saa...

neljapäev, 17. mai 2007

Falck õpetas vene prouat muru niitma

Kui ma täna raadiost koju jalutasin, kohtasin tee peal ilusat sotsioloogilist ja visuaalset vaatepilti. Esiteks oli üks falcki turvamees näitamas vanatädikesele, kuidas tulla toime muruniidukiga. Ja teiseks oli keset grüünet, võilillepäid, sisse sõidetud üks kaunis vagu.

kolmapäev, 16. mai 2007

Venelased on ka eestlased

Ole sa siis Baruto, Mägi või Liitmaa. Minu sõnum on teile ikka seesama, venelased on ka eestlased... ja ma mõtlen kõiki neid, kes me maal elavad, me keelt õpivad ja meiega sama värvi passe kannavad. Seega on väär meie pooleteisemiljonist rahvust kahte lehte lüüa ja öelda, et nüüd on sõda Karuga.

Ma olen teadlikult seda teemat vältida püüdnud.

Ja mu vanaemal oli ka täitsa õigus, kui ta mulle ebatavaliselt tabavalt ütles: "Nüüd ühtäkki tahavad kõik sõna võtta ja öelda, mida tuleb teha... kõik on ühtäkki nii targad."

Mina tarka ei taha panna, vaid tsiteerida inimesi, kellega ma nõustun. Ja kelle sõnum õnneks meid kahte lehte ei löö.

Risto riim

Mäletate seda postitust, kus ma olin Risto Tamme peale kade? Kui te tema jutlusele sealt edasi linkisite, võisite kuulda sõnumit, et inimestena järgime automaatselt autoriteete.

Meie rahva venevere suhtes on sama küsimus - kes on siis meie isiklik autoriteet, kui me suhtumisi väljendame?

On selleks me sõprade põlgus? Meie vanemate arvamus? Või kellegi, kes oskab näha asju suures pildis ja on seatud meie kõigi teenriks?

Minu autoriteet on peaminister Andrus Ansip. (pane tähele: sõna minister on tuleneb sõnapaarist rahva teener)

ja palun pange tähele! Sellega ma ei ütle, et Tallinna linnapea poleks teener. Ma räägin siinkohal autoriteedist, kellest tuleb meil rahvana esmasena lähtuda - juba ametipositsioonist lähtuvalt.

Peaministri peasõnum

Toon kolm tsitaati peaministri tänasest sõnumist ajalehes Postimees (artikkel "CCCP: forever või ei iialgi?")

"Kokkukuuluvus ei tule kingitusena, selle nimel tuleb pingutada."

"Ei ole õigust nimetada venelasi, kes praegu Eesti elavad okupantideks."

"Alles üksteist paremini tundes vähenevad vastasikused kahtlustused ja süveneb usaldus."

Ma usun, et tema sõnum ei ole vaenulik ei meie lähimate ega kaugemate tuttavate suhtes. Tark oleks sellisest autoriteedist lähtuda...

Vainu valu
...Aga peaministri laused viivad meid järgmiste küsimusteni. Sest kuidas siis meie rahva venelasi paremini tundma õppida, et tekiks see usaldus?

Arvan, et ühe hea nipi on andnud motivatsioonikõneleja Peep Vain. Ta kirjutas oma blogis nõnda (mõned sõnad on minu poolt tehtud bold´iks):

"Ma usun, et tegu on nende noorukite vanemate poolt 15 aasta jooksul endasse surutud negatiivsete tunnete teadvustamise ja väga eheda välja elamisega. Ilma, et nad seejuures ise päriselt aru saaksid, millega on tegu..."

"...Ja nendes polegi tegelikult probleem. Probleem on hoopis nende vanemates. Nende vanemate tunnetes. Ja selles, kuidas vanemate teemad nende lastes avalduvad..."

"...Ma usun, et nii nagu absolutselt kõik inimesed, tahavad eesti venelased olla kuuldud. Austatud. Aktsepteeritud. Ja vahel sellest piisab."

Risto Tamm, Andrus Ansip ja Peep Vain on mind viinud selleni, et tänasest peale tahan ma alustada vene keele algkursustega otsast pääle. Olgugi, et olen õppinud seda keelt üle 10 aasta, ei mõista ma seda praktiliselt üldse. Karotši!

Ja kui aus olla, on see nii minu ning ilmselt ka sinu generatsiooni probleem, mida tuleks meil koos lahendada.

Oled sa valmis kokkukuuluvustunde pärast rohkem pingutama?

teisipäev, 15. mai 2007

Kas ma tapsin tuvi?

Kui mul inimestega midagi rääkida pole, siis läheb teema tuvide peale. Ilmselt seepärast, et nad teavad, kui emotsionaalselt olen ma püüdnud oma kodu nende n-ö rahu ja armastuse sümbolite eest kaitsta. Täna olen jälle emotsionaalne... Kas Ma Tapsin Tuvi?

Veel mitte. Aga põhjust on palju!

Nimelt on asjalood nii, et me teeme väikese Saare-perekonnaga (2,5 liiget) Annelinna rõdul remonti. Värvime vanad puulipid valgeks, metalli mustaks. Pahteldame ja krohvime seinad... loodame ka puitpõranda panna.

Aga see on praktiliselt võimatu! Iga kord kui me kodust ära läheme, tulevad kinnisvara-linnud ja situvad kogu rõdu täis. Ma ei tahaks siinkohal teisi sõnu kasutadagi: otseses mõttes tulevad ja laovad oma sisikonna kõigi oma kõhusolnud karvadega meie värske värvi peale.

Oleks see siis tavaline ess! (ess tähendab eesti keeles linnukakat) Aga ei! Nende väljaheite eripära on see, et see söövitab läbi värvi ja kõik see kallihinnaline vahukooresarnane kreem, mille me poest soetasime - see hakkab puhastamise käigus maha tulema.

Praegu on Greta Soomes. Mis saab aga siis, kui ta tuleb tagasi? Aasta ema Margit Lail ütles mulle eile, et mehe ülesandeks on luua naises kindlustunne, et ta julgeks saada emaks. Praegusel juhul ma mehelikkuse peaülesannet igatahes täita ei suuda...

Millise relva tõstsin ma täna?

Kui tahate teada, mis ma tegin - lugege postitus lõpuni! Järgnevalt aga kaks visuaalset näidet sellest, millised nuhtlused on tuvid Kiluvaraste ja SherlokHolmside pealinnas. Võib-olla peaksin Jumalat tänama, et meil nii hull ei ole?

Riia tuvid
Riias on asi kuidagi eriti jõhker. Kesklinnas, ma mõtlen...Kohe kui bussi pealt maha astud, tervitavad sind elu poolt räsitud linnuräbalad. Mõned on paksuks söönud, teised on veidi nõrgemad ja nokkadega läbi pekstud. Nagu kaks Lätit.
Ja kui tänaval kõnnite, siis jälgige, kuidas need tuvid käituvad! Te avastate ühe eriti võika kaklusviisi... nad nimelt pistavad omavahel pead kokku, keerutavad kaelasid ja üritavad leida võimalusi, et nokk teisele kõrri lüüa. Tõeliselt võigas! (Väga paljudel tuvidel olid kaelasulgede asemel punane rind)

Ja kui otsite endile söögikohta, siis valige koht, mis ei oleks muu maailmaga ühendatud. Vastasel juhul juhtub nii nagu minul ja Gretal. Lähete Hiina kiirtoidurestorani, samal ajal lae alla lendamas tuvid. Jälgivad, keda rüüstada, kelle laua peale hüpata. Ja kui te neid sama õnnelikult jälgite nagu mina, siis võite isegi tabada selliseid olukordi, kus nad omavahel paarituvad (aga see on vist nende domineerimissoovi märk).

Riia tuvid on tõelised raisakotkad!


Londoni tuvid

Ja kui me Gretaga nädal tagasi Londonis olime. Siis teate, millised tuvid me sealt leidsime...?

Õigem vist oleks öelda: tuvid ja tuviinimesed. Nagu "Home alone´s". Mäletate?

Selline tuvinaine, kes kõiki tibupoegi oma hiiglasuurest südamest toidab. Tõeline karakter, keda Eestis võib leida pigem kassnaise kujul.

Olime just tulnud Speakers Cornerilt (vt postitust sel teemal) ja suubusime Marble Archi poole. Selline ajalooline värav, mille alt saab metrooga minema kihutada... aga enne kui me sinna maa alla vajusime, leidsime selle Tuvinaise.

Seal ta istus, pea kohal lehvimas eri riikide lipud, Eesti sealhulgas! Ta oli pisut küürus ja jälgis elu enda ümber, ei teinud väljagi, kui ma teda pildistasin...

Ühes käes oli röstsaiapakk, mida avades kogu ta keha sai kaetud nende tiibadega needuste poolt. Ja teises käes... ARVAKE ÄRA, mis asi?

Õige vastus on "salvrätt". Kummastav, aga seda ta kasutas selleks, et kord minuti jooksul sooja essu maha enda valgelt mantlilt maha pühkida. Huvitav, mida tema seda tehes mõtles?

Ja imelik, millise missiooni on inimesed endale siin maailmas leidnud.

Mis relva ma täna siis tõstsin tuvide vastu?


Seekord kasutasin sedasama soovitust, mille sain Greta õe-elukaaslaselt Muratilt. Ta on türklane, kes Saksamaal üles kasvanud ja nüüd Inglismaal kihlveokontoris sõlmib suuri lepinguid. Tõelise jalgpalluri välimusega musklis tüüp...

Tema soovitus:
1.
Võta kilekott
2. Seo see rõdule
3. Oota tuult
4. Ja jälgi, kuidas lollid tuvid arvavad, et see on võõras tuvi.

Elame näeme, kuidas läheb. Senimaani aga...
"Greta. Kui sa varsti koju tuled, siis tea, et see on ka sinu kindlus! Ja kui muu ei aita, siis kuulutan tuvidele maailmasõja. Sina oled alati tähtsam!"

Varem samal teemal:
"Tapaksin ma tuvi?" (30.märts, 2007)

esmaspäev, 14. mai 2007

Miks ma kadestan Risto Tamme

Istusin Londonis, Camptoni väikese korteri voodiserval. Oli aeg magama minna... Siis tuli meelde, et volla! Tartus lõppes äsja ju GoingUPi afterparty ja mind seal polnudki. Saatsin uuriva SMSi, et teada saada, kuidas on läinud... ja vastusena tehti mind Kadedaks!

Nimelt kirjutas mu õemees Craig Hamer vastuseks, et "...Risto was awesome!..."

Sisse tuli selline kruttiv kruvi. Mõtlesin, et millest see tunne ja taipasin, et olen ta peale ikka ilgelt kade. Mina olen ju see, kes peaks olema kõnelejana awesome, mitte Risto. Kel tüüpiline perekonnanimi: Tamm.

Tulin kadedusega Eestisse ja esimesed sõnad, mis kõikjalt kuulsin - kui Eesti suurima regulaarse noorteürituse kohta järelpärimisi tegin, et "Risto oli ikka mega". Või siis "super". Või siis "eriti hea!". Ühesõnaga, mind muudeti kadedaks...

Lisan sellele postitusele ka video, kus Risto räägib. Vaata ja anna oma hinnang. Mehe jutt on konkreetne, humoorikas ja tabavalt inimlik. Ta räägib ühest valusamast teemast ja selleks on: autoriteedid. Kõnesituatsiooni teeb keeruliseks ka see, et ta ise on pedagoog ja seetõttu mitte just parima reklaamnimetusega.

Aga ta on hea!

Peale selle. Üks viis, kuidas oma kadedusest lahti saada, on avalik tunnistus ja kiitus selle inimese suhtes, kelle peale sa oled kade. Vähemalt nii ütleb Andy Stanley raamatus "It came from within."

Vaata ka:
Fotod hooaja viimasest GoingUPist!

laupäev, 12. mai 2007

3 soovitust poissmeestele

On üks teema, millest palju ei räägita, aga millega siiski palju kokku puututakse. Sest iga päev... Pane tähele, iga päev! Leidub keegi, kes tuleb Google esikust minu blogi elutuppa ja otsib pornograafiat. Enam veel, vaadates statistikat, suur hulk selle blogi regulaarsetest lugejatest on vaadanud, mida on mul öelda pornograafia kohta.

Senimaani tegelikult mul palju öelda polegi. Kuid nüüd vist oleks aeg...

Sest. Viimase kuu kohtumisi poissmeestega kokkuvõttes, teiste abielumeeste küsimusi tähele pannes, arvan et "porno vs mehed" on lahing, milles võitjapool veel selgunud pole.
Kutid, sõbrad, vennad! Küsin teilt isikliku küsimuse:

Kas olete rahul oma seksuaaleluga? Kui ei... siis. Otsite te lähedust nähtamatult partnerilt?

See küsimus vajab järelemõtlemist... Sest teate, isegi Kristus viis selle teema täiesti piiri peale! Ta rääkis täiesti tavalistele inimestele nende täiesti tavalistest mõtetest.
Ja kuigi 2000 aastat tagasi polnud mingeid pornosaite, tööstust ega staare. Juba siis otsiti mõtteis nähtmatut partnerit kellega seksuaalvahekorras olla. See on teema, millest tuleb rohkem rääkida!

Üks asi veel... Ma ei taha siin mingit kaitsekõne pidama hakata, kus ma pean selgitama, et miks ma kavatsen otsekoheseid sõnu ütlema hakata. Tahan kiirelt minna asja tuumani ja anda kolm soovitust ja seejärel murda veel kolm müüti.

Olete te valmis?

1. Hoidu üksindusest!
Vaadates pornohuviliste endi tunnnistusi, jääb mulle silma üks levinuim tendets. Nimelt see, et iga kutt, kes on tabanud end mastrubeerimiselt ja hiljem on selle järel süümekaid tundnud,
on hiljem öelnud: "Ma olin üksi. Mul oli igav. Ma olin väsinud. Olin lihtsalt mina, üksi."

Kunagi sattusin lugema üht NSVLiaegset noorsooõpikut. Seal oli sellestsamast asjast räägitud... sellest, et need, kes on üksi, on kõige nõrgemad. Ja nagu me teame, üksinduses oma mõtetega olla pole alati sugugi hea.

Seega. Kui sa tahad hoida end pornolõksu eest, siis püsi olukordades, kus sa pole üksi! Otsi keskkondasid, kus on sõbrad!

Te mäletate? Oma seksijutluses tunnistasin ma ka ise, et minul ja Gretal olid kõige raskemad ajad siis, kui me olime küll koos, aga üksi! Teistest eraldi.

2. Ela ennast välja!
Teine soovitus on pisut füüsilisem. Nimelt see, et need mehed, kel on ohtralt energiat, peaksid selle ka välja saama elatud.

Paraku aga on meie rahva sportliku eluviisiga nagu ta on... Arvut on paljudele lähedasem kui spordisokid. Ja selle tulemusena jääb hunnik energiat kuhugi ekraani ette...

Tead, paljudele sportlastele pole see teema üldse relevantne! Just sellepärast, et nad on end välja elanud juba kuskil mujal. Nad on oma higi juba valanud, koju tulles on nad soss ja ainus nälg, mis neil on jäänud, on söögi järele.

Poisid! Elage ennast välja! Tehke sporti... meil on palju energiat.

3. Põgene! Põgene!
Ja viimasena, ilmselt üheks lollikindlamaks soovituseks on see, mis on piiblis (ja tõesti, ma ei ütle seda sellepärast, et mu peaeesmärk oleks pühakirja promoda... ma tõesti omadest kogemustest usun nii, et see kolmas on lollikindlaim soovitus...). See soovitus on ühes isiklikus kirjas, mis saadeti noorele juhile nimega Timoteus.

Talle on soovitatud: "Põgene noorusea himude eest!"

Öeldakse, et iga virtuaalne partner on internetis kolme kliki kaugusel. Aga mis siis, kui kaks, või siis neli klikki on juba tehtud?

Ikka see soovitus - lihtsalt põgene. Pane kannad välkuma ja jookse. Ja usu mind, see saab teoks, mille üle sa ise uhke oled! Ja õigusega! On aegu, kus ka tugevus ilmneb põgenemises...

Ja on veel kolm müüti.

"Worlds luckiest man"
Üks väga levinuid lauseid, mis tuleb kommentaariks kui nähakse mõnd meest eriti kena naisega, on järgmine: "Ta on worlds luckiest man!"

Mispeale juhtub nii nagu filmides ikka. Pealtvaataja samastab end peategelasega (asetab end virtuaalse mehe rolli) ja arvab, et nüüd on tema Worlds luckiest man. Usud sa teda?
Mina ei usu. Ma ei tea ühtegi meest, kes ütleks, et on maailma kõige õnnelikum, sest tegeleb pornograafiaga.
Pigem näen selles mehes hoopis maailma kõige suuremaid süümepiinu.

See worlds luckiest on üks suur vale, kas sulle ei tundu?

"Aga ma leevendan pingeid"

Minu ja Greta laulataja Meego Remmel pani mind ükskord väga hästi paika... Me olime pulmaeelsetel kohtumistel temaga. Ja rääkisime kõik olulised asjad läbi.

Ja ühel kohtumisel ta küsis, et miks on seks vajalik. Kuigi me Gretaga tol hetkel kordagi seksinud polnud, tõime hulga häid põhjendusi... aga ta jättis pausi. Tundsin, et pean veel ühe hea põhjenduse leidma.

Ma ütlesin: "Seksi kaudu saab mees leevendada pingeid."

Sellega Meego ei nõustunud. Ja tark nagu ta on, tegi mulle selgeks, et kui hakata oma pingete leevendamise pärast seksuaalseid kogemusi otsima, siis tekib sõltuvus. Kujuta ette... pingest vabanemine viib sõltuvuseni, seksi kontekstis!

Aga igasugune seksuaalne sõltuvus on tegelikult üks väga abieluõõnestavaid asju...
Sama kehtib seksi kohta, mis on tehtud virtuaalse partneriga. Või kui soovite, iseendaga.

"See on minu asi!"
Nüüdseks olen selle postitusega üsna kaugele juba läinud. Ja üldiselt on selleks ajaks jäänud veel üks argument. Selleks on - See on minu asi! See ei puuduta teisi! See ei tee kellelegi kahju!

Tead. Sinu enda huvides, las ma räägin sulle, mis õpetas mulle hingearst Andy Stanley (ta rääkis ükskord kiusatustest).

1. Pornograafia on kahjulik sulle endale. Seda ei väida mitte ainult arstid ja pastorid, vaid ka sõltlased ise! (vt tunnistusi)
2. See mõjutab otseselt sinu suhteid. Väärastab sinu vaateid inimestest, eelkõige naistest. See mõjutab otseselt su perekonda!
3. Ja mis minu arvates kõige jõhkram... see lõhub sinu suhet Jumalasse, tappes osaduse. Ükski usklik ei laula pornot vaadates ülistuslaule.

Ma loodan, et ma sain teile abiks olla!
Ja kui miski kripeldust tekitab, kirjutage vastu!

Vaata veel:
"Armastus on vedur, seks on vagun"

"The Dirty Little Secret" (Jason Harper)

"Esimene kristlik pornosait maailmas"

neljapäev, 10. mai 2007

Intervjuu imelaps Henryga: "Nagu rusikas läbi selja!"

Kui mu viimane postitus oli minu isiklik üleskutse blogilugejatele, et palvetataks mu õe- ja õemehe pärast, siis täna võib juba vaikselt hõisata! Nad on elus ja terved. Tagasi rööbastes. Ja see valu, mida Henry kirjeldas kui „rusikas läbi selja” on ta kuklapiirkonnast nipsti(!) kadunud.

Tegin temaga lühiintervjuu.

Mis juhtus?
Juhtus nii, et sõitsime õhtupoolikul krundile (Talvikud ehitavad Tallinnast väljapoole suvilat). Mina sõitsin linnast välja. Ja siis vahetasime Liisiga kohad. Jäin pingile magama.
Ja poolel teel sinna... Tõenäoliselt oli see väsimusest. Liisu jäi kas siis:

1. midagi vaatama
2. vajus mõttesse
3. jäi magama

Tema ka hästi ei mäleta... Aga üks hetk avastasime, et auto on teenpeenrale vajunud. Ehmatus! Liis püüdis olukorda päästa, keeras vastureaktsioonist teisele poole teed, teisele teepeenrale. Ja siis, kui see oli liiga lähedale jõudnud, ka sealt järsult tagasi....

Autol kadus kontroll käest.

Ma ei ütleks, et me tegime paar saltot, aga veeresime mitu korda. Ülepea.
Kui saime teada, et Liisiga on kõik korras, läksime mind üle vaatama. Kutsusime kiirabi. Vaatasime üle. Ja ülevaatuse ajal, kaela pealt, midagi liikus...

Ja valu lõi sisse. Imelik tunne oli. Lõi pildi ka eest ära. Nagu oleks rusikaga läbi selja löönud! Selline tühi tunne.

Mis edasi sai?
Panid lahasesse. Ja viisid haiglasse.
Tolleks ajaks juba inimesed palusid ka. Liis oli helistanud...
Õhtupoole sai röntgenisse ja tilgutite alla. Aga luumurdusid ei avastatud. Ja järgmiseks päevaks oli valu läinud.

Eks Jumal teab, mis vigastused teglt olid. Mina arvan küll, et see oli paranemine Jumala poolt. Ma ise usun seda.

Üheltpoolt sai see kinnituseks sellest, et me ei tea, mis homme tuleb. Seepärast peaks teadma ka oma kohta, kus me praegu oleme. Ja teisalt. Nägin, et Jumal päästis. Ise me seda ei tee.

Peep Saar, sinu naisevend kirjutas eelmise postituse kommentaariks, et tagajärjeks oli vaid üks mõranenud roie. Nii läkski?
Jah.
Kui võimalik, siis paluda ka sellepärast, mis on sees. Sest sisse ei näe. Muidugi röntgen näitab ühte, aga pikema aja peale... et ei oleks midagi. Ja Liisil ka. Pealtnäha on küll kõik hästi.
See on ime, sest 90kilomeetri pealt selline õnnetus.

Mis sai autost?
Auto on Petsi hoovis... (naerab. see on Onu Petsi hoovile tüüpiline olukord. vt ka Peeter Vardja blogi)
Aga täna tullakse sinna vaatama ja hindama need kahjud ära. Teevad matemaatikat. Siis selgub, kas tasub ära parandada. Kui ei tasu, siis müüme.

Nüüd on see kõik selja taga. Sellest kõigest läbiläinuna, milline on su üldine meeleolu?
Eks sihukeste õnnetuste puhul elad ikka paljud tunded läbi. Praeguseks... tänaseks... on selles mõttes et... nüüd on mõtted, et mis autost saab... Ja mure selja pärast on ka jäänud. Aga mis see täpne küsimus oli?

Sinu üldine meeleolu.
Algul on nii, et mõtled, et palju hullemine oleks saanud minna. Liisiga oleks võinud juhtuda palju hullemat. Siis mõtled enda peale...
Ja siis. Lõpus. Mõtled suures plaanis. Et mis selle kõige tähendus oli. Ja et selle lõppedes meeles oleks, et elu on Jumala käes.

Aitäh sulle, et seda isiklikku kogemust oled jaganud!
Aitäh sulle. Ma ise arvan küll, et see oli kinnituseks ka teile, et usk ei ole niisama. Et see on palvejõud, mis meid on kinnitanud.
Need kaebused, mis täna on, ei vääri mainimist. Palvel on suur vägi!

Ja tänud teile, et olete hoolinud!

Vt sarnast intervjuud imelaps Jonatan Ligega (2. veb, 2007)

kolmapäev, 9. mai 2007

Palun palvetage! (isiklik)

Olin Londoni ja Tartu vahel. Kiluvaraste pealinnas, Riia lennujaamas. Mu mobiil helises üle pika aja esimest korda, erkrohelisel ekraanil vilkus hüüdnimi Emme... Emme... Emme...

Kuid meie vestluse peamõte polnud mitte ema-poja suhte värskendamine, vaid hoopis midagi tõsisemat!

Mu õde ja õemees. Ühtlasi selle blogi lugejad. Sõitsid Haapsalu lähistel autoga sedasi, et see käis teelt välja, ülepeakaela.

"Kui Liis peale matsu toibus, oli Henry ta kõrval poollamavas asendis," kirjutas Peep tund tagasi Skypes. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga ju siis on meditsiiniliselt midagi tähendusrikast.

Kutsuti kiirabi. Ja tuttavate palvekäed. Mõlemad on vajalikud.
Palveta sina ka!
Kuigi ma ei tea, mis seis seal Haapsalu haiglas hetkel on (kusjuures, seal olla ka Daniel)... tuleb homme hommikul uus info.

Peaasi on hetkel aga see, et:

1. ei oleks varjatuid vigastusi selgroo kaela piirkonnas
2. ei oleks sisemisi verejookse

Nad on mulle kallid inimesed!
Ning kallid siinpool, hoidkem neid oma pisikestes palvetes!

(jätkub...)

(varasemad üleskutsed sarnasel teemal)

laupäev, 5. mai 2007

Eesti mees Londonis

Kuigi mu fotokas on praegugi taskus ja pungis fotodest, ei saa siiski yhtki neist jagada. (Nagu n2ha, ka t2pit2hti mitte kirjutada). Olen Londonis, s6prade korteris, esimest korda netis. Pubid tuksuvad ymberringi...

Nagu alati - kui oled uues kohas, n2ed palju uut. Ja palju oleks jagada. Siis olgu sul tarkust pidada suud ja r22kida vaid oluliseimat. Nyyd pean pidama pausi minagi ja m6tlema...


T2navad on siin t6esti nagu megacitis. Segased ja noored. Kogu Euroopa seiklejate kogunemispaik.


N2en t2naval teismelist poissi, kes yritab seljakotti r88vida. Siis aasiakat 2rimas p2ikeseprille. Siis noort tytarlast, seljas seelik - selle alt v2lja turritamas kaks jalga, m6lemas pikad-pikad 6mblused. Niit ikka pehme naha all sees... Ja viimaks - nagu ka Maq eelmise postituse kommentaaris kirjutas: maailmal6pukuulutajaid. (Yks iiri aktsendiga tsiteeris Peetrust, piibel k2es)


Ma ei tea, kas see on Risttee koguduse m6ju, aga iga samm, mis ma olen t2navatel teinud, kysin ma endalt yha uuesti ja uuesti - kuidas peaks kirik siin k2ituma. Sest siin on t6esti grazy. Hillsong on arvatavsti nagu n6el heinakuhjas, hyydja h22leks... Hulle kirikuid on aga juurde vaja... v6i see t6eline Elu, mida mina usun, et saab vaid Kristusega, j22b selles maailma suurlinnas elamata.


Stressist

Muretsemine on yks mu lemmikteemasid. Depressioon ka... Olen alati arvanud, et Eesti on esirinnas.... Ega ikka ei ole!

Tule Londoni ja sa n2ed, milles peavad inimesed siin elama! Olgu siin fancilt vanamoeline ja stiilne... Mure on nii t88kohtade kui kriminaalsete t2navate p2rast.

N2iteks kuulsin t2na loo sellest, kuidas g2ngid v6tavad siin uusi liikmeid nii vastu, et lasevad uutel tulijatel leida keegi plika ja ta 2ra v2gistada ning see video peale v6tta. Hiljuti aga t6i politsei siinsetele t88tajatele hoiatuseks selle: "2rge n2idake vastutulevatele autodele, et neil tuled ei p6le!"

Sellep2rast, et... selles-samas autos v6ib istuda j2rjekordne g2ngitahtja. Tema ylesandeks: leida esimene inimene, kes talle plingib - et nagu aitaks v6i nii - teda siis j2litada ning viimaks 2ra tappa.

Ja meie veel ytleme, et Eestis on ohtlik ja 2rge Tallinna minge.

(ps. vanglad on t2is, uusi vastu ei v6eta... ja Greta 6de Sara ytles, et inimesed on just sihukesed see2rast, et nad on unh2ppyd. kurvaks teeb inimest aga langev majanduslik seis)


Mis saab edasi?

Homme tahaks minna Hillsongile. 8eldakse, et see on yks k6ige tuntum kogudus maailmas (vist noorte seas eriti), mis nagu healoomuline viirus, levinud ja sirutanud oma karvase tundla pea igale mandrile. Kuigi ma ise suur muusikaf2nn ei ole - hillsong aga sellele r6hub - tahaksin seal homme 2ra k2ia.

Speakers corner. Raudselt. Et mu bakat88 on just kantslikommunikatsioonist, siis see on nagu rusikaauku. Minna parki, teha jutlustajatest pilte ja neid analyysida. See on minu jaoks paradiis!

Kui mingi inspiratsioonipuhang peaks ka mind valdama, pean ka ise k6ne, heh. (minu teada olla seal k6nelnud ka Lenin ja Marx, miks mitte siis minagi...)

Teisip2eval olen tagasi. Saame oma kohvri ka tagasi... sest tead, see kadus 2ra... Elagu Ryanair! Ja nad ei anna seda tagasi enne, kui siit minema l2heme.
Kuigi minus pole sydametunnistust neilt nyyd kompensatsiooniraha kysida (sest kohvri eest me maksma pidime), peaks seda vist siiski tegema. Greta on olnud k6ik need p2evad ilma riieteta, sinna j2id ka meie v2ikesed kingitused ja ausalt-8eldes, mingi osa ka meie v22rikusest.
T2na olla maailma-ajaloo rahaliselt suurim poksimats.
+ Kate Moss ja Chris Martin on mu naabrid

neljapäev, 3. mai 2007

Sorry, ma lähen...

Sorri, kallis blogilugeja. Ma tõesti ei jõua kirjutada täna valmis kolmandat osa sarjast, mida viimased päevad ma püüdlikult ikka teinud olen. Pakime praegu Gretaga asju ja siis on adjöö. Või peaks ütlema: good-bye.

Läheme viieks päevaks Londoni. Tema õe poole. Kuigi ilmselt mängime kuskil korteris päevad läbi yatzy ja femm-hundrat, siis vast saab ühel päeval ka linna peal tiirutatud ja fotosid tehtud. No, et fiilingu ikka kätte saaks.
Imeline oleks ka, kui käiksime mõnes inglaslikus pargis piknikul, Hillsongi kirikus (sa pole sellest kuulnudki, või mis?) ja kuskil mujal...

Teine teade, mida sa teps mitte unustada ei tohi, on see, et Eesti kõige revolutsioonilisema ja relevantsema sõnumiga noorteüritus on just homme õhtul. Going UP. Kell 19 Vanemuises. Loomingulise raamistiku oleme teinud seekord ümber "Kes tahab saada superstaariks". Aga eks seal ole ka muid vigureid. Näiteks mu üliandekas õde Reena mängib Tyra Banksi...

Ja kõnelema tuleb Risto Tamm, my friend. Pärnust. Ajaloo õpetaja, legendaarne muusik ja punkar. Löönud baptistiliidus laineid sellega, et kirjutas lõputöö homoteemal... nüüd aga tuleb Tartusse ja kõneleb teemal: autoriteedid.

Arvestades kogu viimase nädala sündmuseid, see teema on päris laineharjal, või mis?

6 minutit bussini

kolmapäev, 2. mai 2007

"Paha hais välja!"

Käesolev postitus on teine osa seeriast "Jõgevale kogunes üle 500! noore". Kui eelmine postitus rääkis sellest, mil viisil leida Jumal, nii et oleks osadus... siis käesolev postitus keskendub sellele, miks osadus kahe osapoole vahel kipub kaduma (nii suhetes: inimene vs inimene kui inimene vs Jumal). Ja üleüldse, kuidas jääda selle Teisega lähedaseks?!


Teema: "Paha hais välja!"
Peamõte: Puhtus hoiab lähedust

Eelmisel korral jõudsime järeldusele, et olenemata meie puudujääkidest on siiski võimalik Jumalat leida. Selleks aga tuleb teda otsida.
Et leida temaga osadus, tuleb teda otsida. Ja see leid ei ole lihtsalt teadmine, et ta on olemas, vaid tõesti... On võimalik olla osaduses temaga.

Aga see oli alles esimene samm. Ning see võib jääda viimaseks...

Keskkondlik surve

Mäletan, olin ükskord oma parima sõbra Taanielga Oleviste koguduse lastelaagris. Lebasime öösel kuppeltelgis ja palvetasime.
Imelik, laagrites on kuidagi teisiti... selle asemel, et mõtelda järele, kui kaua me tüdrukutega silmkontakti olime suutnud hoida, meie jaoks oli hoopis peaküsimuseks see: kuidas saada Jumalale lähemale?

Selle asemel, et magada, me palvetasime...

Sest keskkond suunab inimest. See võib panna ta Jumalat otsima. Või ka vastupidi...

- Seepärast öeldaksegi, et misjonigrupid ise muutuvad misjonireisil kõige rohkem.
- Seepärast nii paljud hakkavadki laagrites kristlasteks.
- Ja seepärast peetaksegi igasugu konverentse elumuutvateks.

Aga mis siis teha, kui meile sobilik (otsiv) keskkond muutub? Kui laager saab läbi, PiibliPäevad lõppevad... kui me oleme tagasi vanas keskkonnas.
Kui me oleme seal kus Jumalat ei otsita. Seal, kus tema nime kasutatakse rohkem sidesõnana... Kus ei ole nö head survet. Kuidas hoida seda lähedust siis? Ja miks küll, see osadus on nii kerge kaduma?

Enne veel, kui ma piiblist vastuse välja urgitsen, teatan ette, see on valus teema. Ja piibel käsitleb seda üsna otsekoheselt. Aga ma proovin teha oma parima, et läheneda siiski sellele võimalikult rõõmsailmeliselt.

Piibli vastus

Täpselt sama küsimust käsitles ka Paulus kui ta kirjutas Korintoses elavatele kristlastele. Neile, kel küll oli olnud osadus, ent seda pidevalt ära kippusid kaotama.
Pauluse vastus on aadressil 1. Korintose 6. Ma tsiteerin.

"Öeldakse: "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski kõigest ei ole kasu (Paulus astub vastu teatud tegevustele) "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!" (ilmselt tegid korintlased tegevusi, mis said meelevalla nende üle)...

"Aga ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks." (oled sa kunagi mõelnud, miks Jumalat kotib meie seksuaalelu?)

(ja pane tähele, nüüd tuleb lubadus) "Aga kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim." (see siis sõltub ka meist)

"...teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt..." (tead, see tähendab Vana Testamendi terminites kõige pühamat paika! Isegi preestritel oli seal oht surra!)

Paulus kirjutas siin midagi väga konkreetset! Ta näeb oma adressaate kui inimesi, kes on küll keskkonnad, kus Jumal võib olla. Aga milles nad Jumalat võivad ka mitte austada. Kus nad ei pruugi temaga ühte hoida. Kus nad hoiavad ühte kellegi/millegi muuga.

See tähendab, sellesama Jumala osadusel - värskel õhul - on siis konkurent. Nimetagem teda Pahaks Haisuks... kristlikus sõnavaras kui patt.

Paha haisu analüüs

Vaatame korra seda paha haisu kõrvalt. Jälgime tema kujunemislugu ja seda, kuidas tavaliselt paha hais inimese üle meelevalda saab:

I etapp - Väike hais. Inimene laseb väiksel viisil haisu... Ta mõtleb: aga see on nii väike! Ma ei viitsi sellega tegeleda. Küll ta haihtub. Keegi ei tunne. See on kõigest puss. Või, kõigest sokk.
II etapp - Hais on kasvanud. Inimene võtab suhtumise. Levinud on see, et ütleb: oma peer on kõige parem! Lõhnab hästi. Hakkab tooma välja plusse, justkui eneseõigustuseks.
III etapp - Inimene on haisus nii sees, et ta enam ei märka seda. Ta on sellega ära harjunud ega pane seda tähele. Ta võib lausa öelda: mis hais? Mingit haisu ei ole!

Me mõtleme alguses, et hais on väike. See on kõigest üks puhkus, üks nädalavahetus, üks öö, üks tegu, üks sõna või nagu Jeesus ütles: üks mõte!
Aga ta ei ole ju?! Vaata mis esimesest etapist lõpuks on saanud! See kasvab üle pea!

Teine mõte pole ka kuigi õige. Sest tead, öelda et "oma peer haiseb kõige paremini"... see on väärastunud mõtteviis. Igaüks teab meist öelda oma kõrvaltseisjate kohta, et selles pole tegelikult midagi meeldivat.

Ja kolmas.. sellega tuleb mul meelde mu vend Peep. Kes kunagi, kui ta oma toas oli... siis läks mu ema sinna lilli läks kastma ja muutus seepeale soolasambaks. "Kust selline ränk hais, mu poeg?"
Mäletan, et Peebu lilled aknalaual närbusid, aga Peep ise sellest aru ei saanud. Ta oli haisu sees!
Ei ole õige öelda, et "mis hais-ei ole mingit haisu!" - sest tegelikult on küll. Ja veel väga. Me oleme lihtsalt selle sees.

Lähedus abikaasaga
Tead, väga illustratiivselt võtab Jumala ja inimese vahelise läheduse kokku abielu. Ma näen, et selles on palju paralleele. Toon ühe näite.

Nagu ma mõnes postituses olen reklaaminud, Greta on rase. Ja see on ta teinud viimasel ajal väga tundlikuks... Ta tunneb kilomeetri kaugusele, et ma söön pelmeene.

Eelmisel nädalal aga juhtus nii, et kui ma hommikul üles ärkasin, tahtsin temaga suhet värskendada. No, lihtsalt emmata. Polnud öö otsa ju näinud...

Aga ma haigutasin... Ja mis tema tegi, oli see, et lõi näole metsikud vastikusgrimassid. "Mis sa haigutad?!"

"Ma ei saa aru," ütlesin ja haigutasin veel. Soovides teda kallistada.

Greta nägu ilmestasid okserefleksid. "Sa haigutad siin mingi 10 korda! Sa haised!" Nõnda ta ütles, tõmbas mult teki pealt, keeras selja. Ja sinna ma jäin, vahtima külma lage, püksikute väel.

Sest puhtus hoiab lähedust. Kordan veel, Puhtus Hoiab Lähedust. Ei saa olla lähedane teise inimesega, kui sa haised.

See ei ole ainult mina. Sama olen märganud ka teistes abieludes. Jälginud aastaid oma vanemaid kõrvalt, olen näinud korduvalt oma ema Sirjet tõrjumas mu isa Adut. Kui isa on tulnud kuskilt töölt, maika seljas, kaenlaalused higised... ja kui ta on tahtnud mu ema kallistada või musi saada... alati on olnud sama reaktsioon! Ema tõrjub ta eemale. Sest ta abikaasa haiseb.

Küsimus ei ole selles, kas mu ema isa armastab. Vastupidi, olenemata sellest, kui palju ta teda armastab, ta ei saa lasta mu isa ligi, sest ta haiseb.

Sest puhtus hoiab lähedust.
Ilmselt seepärast on ka Jumal öelnud, et olge pühad, sest mina olen püha. Ta tahab olla lähedane, aga ta ei saa, kui me haiseme...

Me peame end puhtaks tegema, kui me tahame olla jätkuvas osaduses Jumalaga. Hambaid tuleb pesta, et teist suudelda.

"Aga patt on suhteline!"
Tihti olen saanud sellise reaktsiooni osaliseks, kui ma olen rääkinud patust, et "patt on suhteline! Sa ei ole seda defineerinud!"

Tõesti, ma ei saa sulle öelda, mis on sinu patud... ma ei ole sind nii nuusutanud. Aga ma ütlen sulle, kui sa tahad ise teada, mis on patt sinu jaoks, siis küsi endalt...
Küsi endalt seda, mis paneb sind Jumalast kui väiksest olendist mõtlema? Mis tegevused teevad su Jumalast kui vähetähtsa isiku? Või enam veel, mis paneb sind mõtlema nii, et sa Jumalale ei mõtle.
See ongi patt. Kõik, mis eraldab sind Jumalast, on patt.

"Aga see teeb mu elu üha raskemaks!"
Teine reaktsioon, mille olen saanud seepeale on see... Märt, sa teed mu elu sellega raskemaks. Sa laod mulle seljale koormaid, mida ma ei suuda kanda. Patuga võitlemine ei ole nii kerge!
Siis tea, et siin on midagi valesti... See ei ole õige, kui sa ütled, et patuga tegelemine on raske tegevus. Ma ei saa sellega nõustuda. Sest mäletad seda lugu palveränduri teekonnast (kirjanik Bunyan)?
Seal on alati võrreldud pattu kui rasket kotti õlgadel, millest vabanemine toob alati suure kergenduse. Piibel ütleb lausa, et patt on kui kivi, mis visatakse mere põhja. Sellega kaasneb kergendus!

Üks põhjus, miks me peame patuga tegelemist raskeks, on see, et me arvame, et me peame selle ära võitma iseeneses, lihas. Kui nii, siis on see tõesti raske!
Õnneks ütleb Jumal, et muul viisil patust lahti ei saagi, kui vaid tema läbi. Seepärast, me kristlastena nii palju Kolgata mäest ja ristiverest räägimegi. Vaid Jumalaga on võimalik patust lahti saada.

Ja väita, et see oleks raske, on täiesti ebaõiglane Jumala suhtes. Ta mitte ei anna meile instruktsioone, kuidas saada lähedaseks, vaid ta otseses mõttes. Ise vabastab patust! Meil on vaid killuke selles puhastusprotsessis!

Peale selle. Ma ei tea kedagi, mitte kedagi, kes oleks kunagi kahetsenud, et sai millestki vabaks. Sai puhtaks. Ma ei tea kedagi, kes kahetseks, et ta tegeles oma patuga. Sest see on alati kergendav kogemus!

Teate! Ma arvan, et see on suur asi, et me oleme jõudnud sinnamaani, kus me otsime Jumalat. Ja kus me tunnistame, pole üldse kerge olla Jumalale 24h lähedane.
Kui me aga tahame sellest suhteetapist sammu võrra edasi astuda, me peame vaatama kriitiliselt üle, millised tingimused on lähedaksolemisel suhetes.
Jumal igatseb meiega lähedust, ja väga! Aga me ei saa mitte kunagi lähedaseks, kui me ei võta vastutust oma kaenlaaluste, varbavahede ja suu suhtes.
Me peame end puhastama. Sest puhtus hoiab lähedust!

Pöördu Jumala poole ja palu, et ta sind puhastaks. Siis püsite lähedastena ja sa võid küsida juba järgmiseid küsimusi.

Varem samal teemal

(I "Värske õhu igatsus!")

Hiljem samal teemal

(III "Lase ennast õhku!")

teisipäev, 1. mai 2007

Mind ei tahetud superstaariks! Miks?!

Veel enne kui ma saan jätkata seeriat - Jõgevale kogunes üle 500 noore! - pean ma teieni tooma ühe traagilise sündmuse. Nimelt selle, et mind otseses mõttes killiti superstaaride kohtunike poolt... ja telekasse ka ei lastud! Nüüd õnneks sain videomaterjali, kus ma ikkagi sees olen.

Tänage GoingUpi videomeeskonda, eesotsas Craig Hamerit!

Minu aja kangelased

Veel enne kui teen järgmise postituse sarjast - Jõgeval kogunes üle 500 noore! - olgu toodud ära mõned fotomeenutused möödunud nädalavahetusest. Eesti lootustandvamaist ülistusmuusikuist, breiktantsu omapärastest poosidest ja loomulikult... loomulikult sellest, kuidas terve mass vajus Jõgevale laiali (& kogu linnapilt muutus).

Andrus on mees. Ta on tegija. Ta julgeb seista õige eest. Mees on tohutult musikaalne, mäletab absrudselt lihtsalt laulusõnu. Ega unusta!
Ma kohtasin Andrust 5 aastat tagasi. Ta vaatas, et ma teen tänaval video ja küsis, kas tema saaks ka sees olla... Sest Andrus on Andrus.
Peale selle - tal on oma blogi.
Aitäh sulle Andrus, et sa nõnda ustavalt oled teenimas meie põlvkonda! Sa oled võitleja!

Daniel on mees. Ta on samuti tegija. Läänelikku kultuuri tundes, mõlema mandri verd omades, mõistab ta juhtida läbi cooli kultuuri risti juurde...
Ma kohtasin Danielit 10 aastat tagasi. Vist oli nii ammu. Me olime siis mõlemad pisikesed, istusime memmede vahel toolidel. Tema tuli Ameerikast. Mina olin Eestist. Mõlemal suured perekonnad.
Nüüd aga teenime Jumalat koos. Ühes kirikus. Aitäh sulle Daniel, et läbi kõigi nende aastate oled mulle andnud lootust, et ka Eestis võib olla minu kõrval mehi, kes usuvad lõpuni Jumalat! Sa oled võitleja!

Timo on mees. Kaalub 97 kilogrammi. Tõeline tegija. Multiandekas video-, aiandus- ja tantsukunstnik, ent kogu oma potentsiaali valas viimasel nädalavahetusel välja just kitarri. Ta on hakanud tulistama südamega!
Ma kohtasin Timo 2 aastat tagasi. Siis oli ta kõigest üks trefnerist, konkurent minu kui eliitkooli härmakale. Nüüd aga oleme vennad. Imelik, aga tõsi.
Timo peab nii inglise kui eestikeelset blogi. Ja ma olen talle lõppemata tänulik, et ta on loobunud oma elust, et see uuesti leida. Respect! Sa oled võitleja!

Pärnu ja Tallinna meeste rühmitus. Nimega Band of Brothers. Neil on komme hüpata.


Ebaratsionaalselt valus tants... Aga ikkagi ilus vaadata.

Nüüd siis suurprojektist Jõgeva puhtaks!

Mu meelest pole see naljaasi, et 51 missioonitundega noortegruppi on üks hetk laupäeva hommikul Jõgeva linnas ja liikvel. Siis kui kärbsed veel magavad... ja muudkui valguvad üle linna. Eri projektipaikadesse laiali ja teevad mustade kilekottidega oma tööd. Ilma et üle-eestiline meedia seda isegi viitsiks kajastada.

Meego Remmeli (Allianssi presidendi, KUSi endise rektori ja Salemi pastori) tütar Laura Remmel. Minu väikene vend Harri.


Kõik on purgis!

Fotograafiks oli Valdur (vt veel pilte).

Samal teemal:

(I Värske õhu igatsus! - "Jõgeval kogunes üle 500 noore!")

(II Paha hais välja! - homme)

(III Lase ennast õhku! - ülehomme)