Mina, isa ja töö

Mina ja isa tegime täna tööd. Kuigi olen hoopis ajakirjanikuharidusega, on ikka tore teada, et midagi sae ja trelliga oskan minagi. "Sinust võib isegi asja saada," ütles minu kiilas ja hallipäine isa.

Eks ma vaja füüsilist tegevust ka selleks, et ei peaks mõtlema. Muidu ma ainult mõtlen ja nähtamatute asjadega tegelengi. Vaimulik, nagu ma olen.

Pinget on tegelikult palju. Isegi minu üks suurimaid toetajaid, vanaema, ütleb vahest nagu muuseas, et tõeline töö on kätega tehtud töö.

Väga lihtne on sattuda ületöötamise nõiaringi. Muudkui otsid inimeste tunnustust, ja lõpuks teed rohkem kui vaja. Või lihtsalt salauhkusest ei taha hinge tõmmata, vaid ikka tõestada, et suudad selle kõik välja teenida...

Aitäh, et mind armastate. Eriti tore, kui sellisena nagu ma tegelikult olen.

Parem on, kui puhkan

Sinine esmaspäev. Päev, mil paljud annavad sisse lahkumisavalduse. Päev, mil isegi olümpiavõtjad tunnevad end kaotajatena. Tühi ja uus algus võidukatele lõppudele.

Eelmine nädal tegime kaks laagrit kokku umbes 70 noorele. Jube lahe oli näha, kuidas ateistlikus ja postmodernses ühiskonnas üleskasvatatud noored nägid nädala lõpuks, et Jumal ongi olemas!

Väikeses Pala koolis, sealsamas kus bussitäis noori mitte-ammu-aega-tagasi surmasõitu tegid... otsustas 7 noort oma elu anda täielikult Jeesusele Kristusele. Väga paljud kuulsid üldse esimest korda Jumalast või tema lõputa loost.

Arvasin, et saame perega Tallinnas ka puhata. Samal ajal kui vähegi veel laulupeol evangeeliumi kuulutada, ameerika meeskondadega hüvasti jätta ja Suurele Markusele 30-ndat maakeraringi soovida.

Aga liiga väsinud. Liiga väsinud, et isegi oma naist armastada.

Täna ma puhkan. Tegevus, mida ma ei oska.

Jackson läks minevikku

Mul on sulle halvad uudised. Seesama mees, kes minu sündimise ajal Hollywoodi põrandasse taoti, läks 50-aastasena minema. Kohta, kus tal musti prille ei ole ja kullast mundrit niisamuti.

Popkuningas Michael Jackson on surnud. Inimene, kes näitas kuidas moonwalkida.

Aga mul on sulle ka head uudised. Kristus on jätkuvalt kuningas ja täiesti elus! Ta on mind aidanud ka sel nädalal läbi meeleparanduse läbipõlemise ääre pealt tagasi.

Millise kuningriigi poole oled sina teel?

Võidu jaani päev

Täna siis ongi kauaoodatud jaanipäev. Mina olen seadnud ootuseid kõrgeks juba alates novembrikuust. Planeerinud jaaniõhtut jaani talus.

Ikka olen oodanud, et palju inimesi tuleb, kõigil on tore ja paljude elud saavad puudutatud. Lootnud, et kui Soomes suri juhanipäeval 12 inimest, siis et meie maal oleks vähemalt nõnda palju inimesi, kes hoopis leiaksid oma elu.

Väga lahe, et näiteks Hageri noored korraldavad jaanipeo ja Jõgeval ei toimu mitte lihtsalt paraad, vaid ka suur jaaniõhtu Jõgeva koguduse noorte poolt.

Aga täna olin pool ööd haprana üleval ja hommikul oli jälle õnnetu olla. Mul on komme Jumalat mängida ja panna kogu lootus iseenda peale. Mina ei muuda kellegi elu. Olen jaan nagu teisedki. Tahaksin rõõmu tunda tänasest ja jagada seda teistega.

Ei taha ainult teiste inimeste hingede pärast valu tunda. Võidukat jaanipäeva sulle!

Lõputu stress

Mul on viimasel ajal ikka päris raske olnud. Püüan oma kätega kogu "maailma" koos hoida, ja saan aru, et see ei ole võimalik. Tahaksin, et kõik läheks minu suunas ja minu viisil...

Ärkan varem. Otsin rohkem kui tavaliselt Jumalat.

Mõtlen, mis saab aasta pärast, kas Koma-tööliseid toetatakse? Või mis saab tunni pärast? Kes koristab soki põrandalt. Minu maailm on tegelikult väga laiali. Ma olen muretsejatüüpi.

Tahan lisada endale kasvõi ühe küünra päevale juurde, aga tegelikult tean, et see ei toimi nii. Tahaksin, võtta endale kaela sama härjaikke kaela nagu Kristus, et leida hingamist ja kergendust koormaist, aga olen täis uskmatust.

Usklikud on ka uskmatud.

Paljud täna rõõmutsevad. Neil lõpeb kool. Mina tahan koos teiega rõõmutseda. Tulla ja pidutseda. Aga ma muretsen, et igale poole mind ei jätku... Miks ma küll võtan nii palju vastutust? Oh hing, miks sa oled nii rahutu?

MariLiis ja Teele

Elus on tähendusrikkaid hetki. On selliseid, mis avavad uue maailma või mõttesuuna. On vabanemishetki ja vallutusretki. On kohtumisi inimestega, kes esindavad hirmuäratavat, põnevat või tolmukorra alla unustatut.

Täna oli tähtis.

Mina, Greta ja Wilma olime täna Mari-Liisi ja Teele külalised. Nad on minu klassiõed, rohkem kui 6 aastat vanast maailmast. A tore oli tunda, et inimesed on ikka samad. Ja samas on tekkinud selle ajaga oskus näha asju, mida varem ei teadnud... või ei tahtnud.

MariLiis teeb hästi süüa, oskab asju hoida ja lastega mängida. Ja Teelest on saamas uroloog, kellele ikka veel tehtud narkoteste.

Millised on inimesed, keda sina ei ole ammuilma näinud?

Või milline on maailm, mis on su selja taha jäänud ja justkui ajas lasteraamatuks muutunud?

Sõbrad, palvetage

Olen viimasel ajal läinud läbi pikemast läbiraputamisest ja nüüd siis viimaks ka meeleparandusest. Ennast haletseda ei taha (kuigi on kiusatus), aga teie palveid vajan ikka!

Homme algab jutlustajate ja eestpalvetajate treening. Olen kogenud ka Saatana rünnakuid.