esmaspäev, 29. september 2008

Blogihaletsus

Imelik, aga ma tahtsin seda blogi kasutada enesehaletsuseks. Aga siis mõtlesin, kui mõttetu! Miks külvata lugejatele õnnetut ebajumalat nimega mina?

Jumal on ju suur, hea, armuline ja hiilgav. Mida siin enam punnitada.

Head elu elamist, kallikesed!

pühapäev, 21. september 2008

Rasked otsused

Möödunud on aasta.

Vastutustvõtva inimesena olen õppinud minagi midagi. Näiteks seda, et pugeda ei tasu. Või siis seda, et kui on valida väga hea ja väga-väga hea variandi vahel, ja ühele pead ütlema "ei", siis see "ei" peab ikkagi tulema julgesti. Vahet pole, kes kõik haiget saavad.

Kuidas siis langetada raskeid otsuseid?

Sest inimesed, kes on raskemaid otsuseid õigesti teinud, need elavad ilusat elu. Ja mina tahan, et minu igavene elu oleks ilus.

Olen otsustanud, et kui on konflikt, siis ma ikkagi panen kogu oma reputatsiooni mängu ja ütlen kasvõi pisarsilmi, et mulle on tehtud haiget, et ma ise tahan võtta vastutust, tunnistada, vabandada ja andestada. Tahan seda lähipäevadel vähemalt korra praktiseerida.

Olen otsustanud, et kui on vaja midagi teha Jumala nimel, siis teen selle ikkagi ära. Isegi kui olen Eestis ainuke usklik. Täiesti vihma käes, ilma kaaslaste ja auditooriumita. Et ma ka siis teen seda, mis Tema ütleb.

Olen otsustanud, et kui kogu mu juhtimisstiil peab muutuma, et saaksime organisatsiooniga astuda sammu edasi, siis ma muudangi seda. Isegi kui see kõigile ei meeldi. Isegi kui see alati mulle ei meeldi.

Eelmine aasta, samal ajal, 21.septembril ma otsustasin hakata Eestis vaimulikuks. Jumal kõnetas mind Tšehhi mägedes ja ma läksin kodumaale tagasi, et meie nooremat generatsiooni Temale lähemale juhatada.

Ma olen ikka rõõmus. Jah, on küll raske. Aga ma olen rõõmus. Ja mul on rahu.

Loe täpsemalt, mis juhtus Märt Saarega aasta tagasi.

reede, 19. september 2008

Kas last tohib raputada?

Loomulikult ei tohi last raputada. Mu enda ema on lausa anti-raputaja suure suuga. Käib mööda maad ja ilma ringi ning räägib erinevatele naistele, haritutele kui harimatutele, et last ei tohi raputada.

No tore on.

Aga mina olen isa ja mina selliseid loenguid ei saa. Eks ma tõde tean, et mida tohib ja mida mitte. Aga mees nagu ma olen, ärritun ikka kergemini kui naised. Ja vastupidiselt naistele, on minu esimene reaktsioon pigem füüsiline kui psühholoogiline.

Ma olen vahepeal täitsa mures enda pärast.

Teinekord on väga raske end tagasi hoida. Eriti siis kui juba mitmendat päeva jätab väikene armas Wilma mitu unekorda vahele ja muudkui nutab. Ja nutab ja nutab. Siis juba vingub, ja siis jonnib. Aga magama ka ei taha minna.

Muudkui väänleb käte vahel.

Siis ma jätan kõik muu tegevused, annan talle rohkem kui 100% tähelepanu. Toidan ta mitme purgiga täis, joodan talle nii vett kui piima. Vahetan mähkmeid, lähen pimedasse ruumi. Aga tema hakkab täie laksuga nutma. See on selline valus nutt.

Ma lähen meeleheitele. Kogu mu maailm variseb kokku, mitte lihtsalt terve päev, vaid kogu mõttemaailm. Ma olen jõuetu, ma olen väsinud. Ma olen ise ka näljane. Keegi ei näe mind, keegi tunne mulle kaasa. Ma püüan palvetada.

Ja ma mitte lihtsalt ei ärritu selle väikese vingerdaja peale, vaid mul on ka suur kiusatus talle haiget teha. Oh, jääks ta ometi vait. Mul on kiusatus mu kallimat inimest raputada.

Kas keegi mõistab mind? Mul on millegipärast tunne, et ei. Aga kui natukenegi, siis võid mu pärast palvetada. Et ei juhtuks halvimat.

kolmapäev, 17. september 2008

Greta 26

Kelleni veel kuumad uudised jõudnud ei ole, siis Greta sai eile rohkem kui veerand sajandit vanaks. Tervelt 26.

Me oleme perekonnaga väga uhked selle auväärse vanuse üle.

teisipäev, 16. september 2008

Mis kellani piima müüakse?

Maximas on huvitavad inimesed, eriti kesk-päeval. Ja kui see maxima on kivimajade keskel, siis on seal eriti huvitavad elanikud. Huvitavad nagu mina.

Üks jommis vanamees oli. Iseenesest nagu jõuluvana, aga purjus. Trallitas seal kella 9 paiku ringi, raha näpus. Mina läksin ostma lastejooke, tema issidejooke.

Siis sai onu pahaseks. "Miks ei saa mina juua osta!"

Tädikesed kassades selgitasid, et kell on liiga vähe. Selleks, et alkoholi osta, peab ukse pealt seadust lugema ning tunnike veel ootama. Onu jõuluvana taarub kitsaste maxima riiulite vahel edasi, otsib siit-sealt midagi head.

"Ma siis ostan piima... ma siis ostan piima," hüüab ta justkui kõigile aga siiski endale. "Kus see piim on? Kus on piim?"

Vaatan, kuidas kassalint võtab mu asjad ja teen oma päeva esimese ja parima tervituse maxima tädidele. Ikka selleks, et kivimajade vahel ka keegi naerataks. Uksest väljudes paneb aga onu mind jälle muigama. Ta hüüab siiralt ja küsivalt nii endalt kui kõigilt: "Aga mis kellani piima müüakse?"

reede, 12. september 2008

Vanaema 77

Ma kardan sind, Püha Vaim!

Kui sa oled minu blogi sõltlane, siis eks on sulle juba ammu selge, et ma ajan palju usujuttu. Nii noh, omas kontekstis. Täna aga pean taaskord tunnistama, et pole ma nii hea ühti. Ja nii nagu miljonid teisedki blogijad, võtan end taaskord alasti...

Ma kardan säärast tegelast nigu Püha Vaim.

Ikka vahest on õudsavõitu. No nagu nende vaimudega ikka. Kuskil ikka kummitab. Mõnikord kummitab kirikus, nii et inimesed värisevad ja räägivad uskumatuid asju. Mõni inimene räägib kohe nii võõras keeles, et mõtlen, mis maale ma sattunud nüüd olen...

Meid on õpetatud vaime kartma. Tont seda võtku! Ja ma tean, et tegelikult nii teda piiblis küll ei kirjeldata.

Millised pildid tekivad sul kui mõtled Pühale Vaimule? Kui tugevasti värised sina?

esmaspäev, 8. september 2008

Jumala tahe, aga minuta

Veider asi see küll, aga olen uutmoodi kiusatuse ees. Greta on kirurgia residentuuris, kuni pärastlõunani. Mina kodus Wilmaga, andes talle tõelise tütarlapse unistuse - olla elu väärtuslikuimad päevad koos isaga...

...aga samal ajal öeldes sadadele kui mitte tuhandetele asjadele "ei". Ei kirikutööle, ei parakiriku tööle. Ei inimestele. Ei tuttavatele. Ei võõrastele. Ma olen justkui kastreeritud kass või kärbitud viigipuu.

Olin nii rõõmus, et eelmise aasta jooksul on Jumal mind nõnda palju kasutanud üle kogu Eesti. Nii paljud inimesed on leidnud Kristuse, nii mitmed kogudused on saanud uue hoo. Olen saanud kohtuda kümnete inimestega, kellest kunagi varem oleks osanud unistadagi...

Ja seda kõike ma nimetasin "Jumala tahteks". Tead, uskliku jaoks pole paremat kohta, kui selles tahtes olla. Meie jaoks on see hea, täiuslik ja meelepärane. See on päästeks igaühele. Selles on parim olla!

Aga nüüd, septembri esimestel nädalatel, ma justkui ei kannakski vilja. Ära saa minust valesti aru, tegemist on mu enda idee ja otsusega. Usun, et praegugi on see, mis teen, Jumala tahe. Ja minugi jaoks pole paremat kohta, kui olla koos Wilmaga.

Aga nii raske on jätta maha nõnda palju oma endistest töökohustustest. Teadmata, kes need üle võtab, ja kuidas neid ära kasutatakse. Raske on usaldada oma kaastöölisi vaimulikul tööl, sest üheltpoolt on poolenisti asjadel veel minu nimi juures... aga samas, palju otsuseid justkui tehaks minu selja taga. Minuga nõu pidamata.

See on üks alandlikkuse kool. Olla lapsega kodus, ja teades, et kuskil tööl juhtub Jumala tahe, aga vot seal sinu osa pole sel korral olla. Minu kiusatus on see, et minu tahe peab olema Jumala tahe.

Oh, ei teagi, kas keegi mind vaesekest, kastreeritut, nüüd mõistabki.

neljapäev, 4. september 2008

3 põlve võtab mõtte

Nagu te kõik teate, ei ole paljut vaja, et asjadel mõte ära kaotada. Nii on ka sugupuudes. Pole tarvis paljut, et lapselapsed traditsiooni ei mõikaks ja kas kõik maatasa teeks või uue ratta leiutaks.

"Mis mõttes meie vanaisa oli pastor," võivad küsida lapselapsed. "Ja siis?"

Tegelikult läheb terve hunnik infot kaduma juba ühe generatsiooniga. Näiteks üks mu õdedest jupp aega võitles selle vastu, et miks peaks koguduses armulauast osa võtma kui kõik on nii tõsine ja kurb. Ta teadis, mida on vaja teha... aga kaduma oli läinud "miks on vaja teha".

Kes mäletab eelmist suve, siis minu seiklused väikese Mayaga tõestasid seda, et ka mänguasjadel võib mõte ära kaduda. Mina nägin maas vanaaegset telefoni, ümmarguse numbrilauaga. Tema ütles, et "ei ole see mingi telefon, see on koer!"

Megachallenge on see tegelikult. Kujutan ette, et see 3 põlve mõtte-kaotus võib saada saatuslikuks mitte ainult perekondades ja kirikutes, aga ka ükskõik kus mujal. Olgu meil tarkust selgitada pisikestele inimestele, mida me teeme ja miks me teeme.

Muidu arvavad veel, et pärandame igasugu koerasid. Aga pärandame me jee.

kolmapäev, 3. september 2008

Puu, pinnas ja mets

Ikka väga erinevad on metsad ja puud nende sees. Siin läänepoolses Soomes on metsad kivised ja teravad. Aga nagu igas teiseski metsatukas, on ka siin kängujäänuid puuhakatisi ja jurakaid kuuski.

Loodusesõber ja eneseanalüüsia nagu ma olen, tõmbasin titekäru lükates inimese-puu paralleele ja siis istusin siis kodus piibli taha. Vaatasin, et mis kohad on võrreldavad ja lõpuks jõudsin kolme kategooriani.

Iga puul on pinnas, kuhu ta kinnitub. See on koht, kus ta toitub, kus ta eksisteerib ja suurte jõududega konflikti läheb.
Iga puu on omaette olend, kellega ta terve elu aega veedab. Sinna kuulub tema pookimisvajav karakter, viljakus ja loomulikult, oma ainulaadne sort.
Iga puu kuulub kuhugi metsa. Seal ta suhestub teistega, kohtab eriskummalisi ohte ja hoolitseb järglaste eest.

Tegelikult räägib piibel neist kõigest. Kuidas pinnases olla... endaga toime tulla... ja mida maailmas korda saata. Siis jätkuski mu kirjatöö sellega, et tulin välja 9 küsimusega, mida saab ka iga blogipiilurist puu endilt küsida.

Pinnas
1. Millised on sinu Kristuse-pinnase toitumusharjumused?
2. Miks sa oled olemas?
3. Kuidas ohustatakse Jumala lootust (kogukonda)?

Puu
4. Mis peab sinus uuenema?
5. Kui palju on su ümber headust-õiglust-tõde (vilju)?
6. Kes sa oled Jumalas?

Mets
7. Mida saad sa teha oma ümbruses?
8. Millest sa hoidud teadlikult?
9. Keda sa juhatad tulevikku?