laupäev, 30. mai 2009

Jeesus Kristus valitses Saku Suurhallis

Meie rahva üks pühamutest, Saku Suurhall, oli eile rahvast täis. Kuskil kõrgel istusin ka mina ja minu sõbrad. Nagu ajalehtedeski kirjutatakse, oli kohal nii vanu kui noori, edukaid ja vaeseid, haigeid ja terveid.

Franklin Graham istus nagu tavaline mees koos teiste kirikuisadega laval. Kõige keskel oli suur koor ja palju pille. Kohal oli Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kultuslaulja Tõnis Mägi kui ka minu põlvkonna kristlasmuusik Rebecca Kontus.

Mulle meeldis, et kellelgi ei olnud võimalik sel üritusel tuua au endale.

Ja ma ei nõustu netiartiklitega kui need ütlevad, et lootust sellelt ürituselt ei saadud. Kõik kel kõrvad olid, kuulsid väga hästi, et Kristuses on lootus! Asi on pigem selles, et kõik ei taha oma elust loobuda.

Sest me armastame endid rohem kui Jumalat.

Ja kui viimaks oli võimalus Jumala ette minna ja saada päästetud, siis sajad inimesed seda ka tegid. Keset eestimaa marisid ja jürisid olin ka mina. Ja meie kallis lapsehoidja Keili! Milline rõõm oli koos minna Jumala ette!

Eile kell 20:57 muutusid paljude inimeste elud. Ja minu rõõm oli olla selle tunnistaja.

Täna lähen teiste sõpradega uuesti!

Loe lähemalt
Lootuse Festivalist "Lootuse Festival toob eesti kristlased kapist välja" (T.Tänavsuu)

Intervjuu Franklin Grahamiga "Usumees Franklin Graham: Jumal päästab meid majanduskriisist" (V.Koorits)

laupäev, 23. mai 2009

Mis mõtteid tekitab "Koma"

Tere. Asjad on nüüd nii, et noorteühendus GoingUP on vahetamas nime. Kui varem tegime Tartu noorteüritusi, siis nüüd on fookus läinud üle-Eestiliseks. Varustada noori juhte Eesti kirikutes, et Kristuse misjonikäsk saaks täidetud.

Sellest ka nimemuutus.

Mis sa arvad sõnast Koma? mis tundeid see sinus tekitab? Kui koma korraldaks laagri. Kui koma korraldaks treeningu. Kui helistaks Märt, Innar või Chris komast.

koma

Mis arvad?

teisipäev, 19. mai 2009

esmaspäev, 18. mai 2009

Rulaga poiss

On sinust kõndinud kunagi mööda mõni muretu noor? Käes kokapudel ja rula. Kõndimas kaubanduskeskusest välja päikese kätte, et kimada mööda asfalti ja vilistada täiskritseldatud kooliseintele.

Mulle ütles täna perearst, et Märt Saare noorus jäi vahele. Oli kord lõbus poiss, aga nüüd peab kõike tõsiselt võtma. See perearst oli minu peast hallinev ema. Kes ikka vahest und ei saa. Njah.

Ma ei taha mõelda, et tal oli õigus. Sest minu jaoks oli saada täiskasvanuks täitsa omaette eesmärk. Abiellumine Greta oli tõeline seiklus (millest võib kuulda 6.-7. juuni Risttee date-seminaridel!).

Ja lapse saamine oli täiesti loomulik osa abielust. Ja teine laps on justkui veelgi loomulikum! Siis peab olema olemas ka auto, mille eest hoolitseda. Ja järgmisel aastal juba suurem korter... või äkki mingi maja, mida vaja meeletult remontida?

Ka esimene hiigellaen on tapetud.

Aga kuhu jääb elu, küsiks rulaga poiss?

Mis elu? Mees, ma olen kiirteel!

reede, 15. mai 2009

Armastada noori

Kord küsiti Kalju-nimelise mehe käest, et kas ta armastab Jeesust. Kalju ütles: "Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas." Teda aga pinniti sama küsimusega edasi. Viimaks muutuks Kalju (ehk Peetrus) kurvaks.

Jeesus millegipärast aga usaldas teda ja andis teatepulga edasi.

Tihti olen enese käest küsinud minagi. Et kas armastan noori? Tallesid ja uttesid. Kohati tuleb see küsimus nii tihti ja erinevate inimeste käest, et minagi muutun kurvaks...

Ma usun eesti noortesse,
Ma kaitsen neid pahatahtlike eest,
Ma tean et nad on erilised,
Ma võin nendega ühte keelt rääkida,

...aga kas ma armastan neid? Kas ma armastan neid piisavalt? Nii nagu Jumal tahab?

Või äkki on asi pigem Jeesuse kui noorte armastamises?

teisipäev, 12. mai 2009

Palveta jõuetult

Kes veel ei teadnud, siis see on üks suur müüt, et inimesed peavad tegema head, et saada taevasse. See on nagu nõu vei võimalik, sest ükski inimene ei saa omast jõust taevasse. Sellisel juhul oleksime ise jumalad, "andestus" täiesti mõttetu sõna ja Kristuse surm arusaamatu.

Aga igasugu omaloodud müüte kipun minagi uskuma.

Näiteks kohtun inimestega. Tahan neile nii väga anda oma parimat, õnnistada. Küsida ja juurida, et näha, mis on neil südames. Ja siis julgustavalt juhtida neid Jumalale lähemale...

Aga mis siis kui neid inimesi on hästi-hästi palju ja aega tundub nii-nii vähe? Mis siis teha, kui neid hetki, kus saab südamest südamesse rääkida vaid hetkeks... ja ka siis tunned, et oled vaid inimene, ei sugugi parem teisest.

Et aega ja ehk rahagi on sul vähem kui teisel.

Ja kui palvetad, siis näed, et sul on jõud, mõtted ja hingeõhk otsas. Siis tunnedki, et ei mitte omast jõust, vaid Jumala enda tahtest võetakse su palveid kuulda. Tundub, et mida vähem on mul jõudu, seda suuremad on mu palved.

Jumal on loonud sellise maailma.

esmaspäev, 11. mai 2009

Paralüseeritud puhkus

Samal hetkel kui paavst Benedict XVI oli Jeruusalemmas, holokausti südames, ühes pimedas koopas nimega Yad Vashem, olin mina Annelinna korteri viiendal korrusel keetmas nuudleid.

Ühel hetkel sai paavsti kõne peetud ja minul nuudlid söödud. Elu võis edasi minna.

Aga tead sa seda tunnet, kui elu nii lihtsalt edasi ei lähe? Kui sa pedaalide sõtkumise asemel lihtsalt tahaksid pikali olla ja kui võimalik, siis veel... olla pikali.

Tahad, et saaksid ühe raamatu lõpetatud. Tahad, et sul ühtki vana tegemata asja meelde ei tuleks. Lihtsalt tahad olla, sest oled viimasel ajal kuidagi liiga palju olnud.

Sellises olukorras on oht, et lülitad end valel viisil välja. Mõtled kinniseid ringmõtteid, suhtlemise asemel ümhatad ja hakkad asju pigem halvasti tõlgendama. See on nagu autosave, sest sa ei ole osanud end õigel ajal salvestada. Siis oledki staadiumis nimega paralüseeritud puhkus.

Isegi kui ma ei ole paavst, tunnen minagi end vananeva mehena. Ja nuudlite keetmisest lihtsalt ei piisa.

laupäev, 9. mai 2009

Kommionu ülestunnistus

Mina olengi kommionu. Mina käisingi Tõrvandis lastega mängimas. Mina olen see, kes tol laupäevasel hommikupoolikul isadelt südamerahu ära võtsin. Luba ma räägin, kuidas see juhtus...

Mõtlesin, et lähen oma kallile sõbrale külla. Ingmarile. Mina ja väikene Wilma tagaistmel.

Teadsin, et Tõrvandis on kortermajade vahel ka mänguplats. Selline korralik, mitte nagu meie hoovis Annelinnas. Ja kui ma family-cari sinna kärutasin, siis Wilma magas. Mul jäi üle vaid kiigele istuda.

Tuleb üks meetrine poiss.

"Kas tahad võidu kiikuda," küsin. "Vaatame kumb kaugemale hüppab."

Poiss on nõus, kiigume umbes veerand tundi. Ta räägib maast ja ilmast - kõigest, mida teab. Siis ütleb: "Tead, mul on kaks sõpra." Poiss on õhinas kui kiigub edasi ja tagasi. Edasi ja tagasi. Kes nad siis on?

Poiss osutab näpuga jalgapalliplatsi poole. Seal on väravaposti juures üks klutt mütsiga. See seal ongi üks tema sõpradest.

"Lahe. Kes teine sõber siis on?"

Kiik kiigub aeglaselt ette ja taha. Liiv krudiseb poisi jalgade all. Siis vaatab ta mulle tähendusrikkalt otsa ja ütleb: "Sina oled."

Vau! Poiss toob jalgratta, sõidame sellega. Mängime jalgpalli. Ja siis tulevad teised lapsed. Igasuguseid. Teeme uka-uka-mina-prii uuendatud versiooni. Tulevad ka isad, kes sel päeval autodega ei tohi sõita.

Aga tuleb ka minu sõbra isa. Tuleb nagu koer. Kaitseb territooriumi, mulle lähemale kui 4-5 meetrit ei astu. Lihtsalt keerutab ja ütleb: "Tule sealt ära. Kommionu on. Tule ära!"

Ei aita mu tervitused ega selgitused. Poiss talutatakse minema, ja mina jään kuidagi tobedalt sinna platsile seisma. Lähen olen siis teiste isadega.

Võõra armastus on võõras.