kolmapäev, 31. detsember 2008

Üks ilus meenutus

Igal aastal omad loomad. Tegelikult päris häiriv, kui paljud Pauksoni ennustusi loevad ja Postimehe viimast lehekülje sirvides noogutavad. Inimesed tahavad teada, mis neid ees ootab. Ja isegi kui usklikud ei taheta olla, usutakse ikka midagi...

Kui aga vaadata tagasi, on palju selgemini näha, seda mis oli ja millesse uskuda tasus. Näiteks aasta tagasi see oli kui blogis rääkisin loo Naisest ja maost. Pärast tuli välja, et Hiiumaalt oli keegi seda kantslis tsiteerinud. Ja et ühele täiesti suvalisele (minu jaoks suvalisele) emale Lõuna-Eestis seda näidati lugeda.

Imelik mõelda, aga 2 aastat tagasi see juhtus, samal päeval kui täna... Kuulsin, et Joonatan Lige on autoavariis ja koomas. Aga nüüd, nägin teda jälle, läks alles paar tundi tagasi Tartus kirikusse. Tasus ikka uskuda palvetesse!

Aga kõige rohkem...

...kõige rohkem läks mulle sel aastal ikkagi korda see, mis Greta mulle alles üleeile Tallinn-Tartu maanteel ütles. Oleme vist väga raske abieluaasta läbi elanud, sest mul on ülepea tööd ja Wilmaga pole ka kunagi varem harjunud.

Greta tuletas mulle meelde, kui palju ta mulle tegelikult meeldib. Olin näinud Soomes koduvideode peal, milline ta oli noorena olnud. Ikka väga kihvt, meenusid kõik omadused, mispärast ma temasse 6 aastat tagasi armusin.

"Sa pead julgema laskma endale meeldida mind sellisena nagu ma olen."

Mina, vana raibe, olen aga kõige selle ülepingutamise kõrval püüdnud teda alateadlikult kujundada mingiks häguseks nais-standardiks. Sel mustal maanteel tulid pisarad silma ja kuidagi uus armastus oli sündinud.

Loodan, et sellest jääb palju-palju mälestusi aastaks 2009. Ilusat aastat sullegi! Aitäh, et mu blogimõtteid lugenud oled.

teisipäev, 30. detsember 2008

pühapäev, 28. detsember 2008

Vanaema Alfa lokid

Käes on minu pere hingamispäev. Sõrmede taga hingab Greta vanaema Alfa. Et kogu konteksti mõista, vaata ka Wilma soengutegemist.

kolmapäev, 24. detsember 2008

esmaspäev, 22. detsember 2008

Telli ilusad õed

Just äsja algas Tartus HSB uue cd riliis! Samas olen saanud jube õnnelikuks, et mõned teist on mulle juba e-mailinud ja soovinud saada kas siis nende uut plaati või seda erilist blogi-CD, mis ma koos nendega just Sinule selleks jõuluks kokku panin.

1. Blogi-CD. See plaat on täiesti omamoodi. Sel on minu väike intro nende õdede tegelikele olemustele. Näiteks klaveritõstja Tuulile ja superõpilasele Merlele. Samuti sel plaadil nende endi suust 4 väikest jutukest ja 4 laulu.

Saan selle sulle saata postiga koju. Lihtsalt kirjuta mulle e-mail oma aadressiga. Maksab 30.-




2. HSB: väikene. 11 lugu, ja tegelikult päris lühikesed! Teeb tavalistest raadios-kuuldud kristlikest lauludest erinevaks sellega, et nad saavad sõnadele pihta ja muusika on usu poolt elavaks tehtud.
Seda saab näiteks Tallinna metodistikirikust (Logosest) osta. Aga kui vaja, võin koos blogi-CD ka sulle koju saata. Maksab 125.-
Kuula ja levita! See on seda väärt.

pühapäev, 21. detsember 2008

reede, 19. detsember 2008

Üllatus blogilugejatele

Jõuludel ikka tehakse üllatusi. Teen siis minagi. Tahaksin teile anda kuulda seda, kuidas kasutavad mu õed oma häälepaelasid. Omal ajal tõelisesse kristlikku tippu pürginud vokaalid (Holy Sisters Band) on viimastel aastatel läinud pisut varjule...

...ent nüüd, peale abiellumisi ja esimeste beebide saamisi, on tulnud välja tõeliselt hingepuudutavate rõõmsate lugudega! Ja mõeldes just teile, minu kallid blogilugejad, oleme me pannud kokku blogi-CD, kus on peal 4 värsket lugu ja 4 värsket jutustust, mis nad sinna juurde räägivad.

Andke mulle teada, kui te seda üllatust endale jõuludeks või enne uut aastat posti tahate saada! Kusjuures, olen kergelt erutatud, sest midagi taolist pole ma varem kokku pannud...

Arvan, et see on sammuke edasi "Sessi-stressi" plaadist.

neljapäev, 18. detsember 2008

Kuula mu õdesid

Valmistan praegu oma blogilugejatele üllatust. Nimelt tulevad mu õed välja uue plaadiga. Tegelikult kahega, sest 1 on eriline, ja see on ainult selle blogi lugejatele!

Kes 22. detsembril Tartu Salemi kirikus kontserdile minna ei saa... see lugegu järgmist postitust!

esmaspäev, 15. detsember 2008

kolmapäev, 10. detsember 2008

teisipäev, 9. detsember 2008

Üks surev mees

Kuna ma olen noor, siis paljude surivoodil ma pole istunud. Küll aga puutun viimasel ajal selle eluosaga üha rohkem kokku.

Alles ju suri Greta vanaema, eile oli onu Tarmo esimene surma-aastapäev ja täna olin koos sõbra Handoga vähihaige mehe voodiserval.

Olen usklik ja mulle pole surm probleem. Pigem nagu uks.

Samas olen puutunud kokku ka terve rea pensionäridega, kes justkui tegevusega püüaksid oma surmadaatumit edasi lükata. Nad teevad isegi selle üle nalja. Ma naljatlen koos nendega ja püüan näidata, et karta ju pole midagi...

...kui sul on oodata Kedagi.

Minu mentor Meego on teadnud tsiteerida, et iga surmamineja läheb läbi viiest faasist. Alguses on Eitus, siis on Viha, siis Kauplemine, lõpuks tuleb Masendus ja viimaks Jaatus. Arvan, et sama on elava Jumala tunnistamisega.

Nägin täna, kui lootusetu võib olla veeta oma viimast kuud voodil, teadmata, mis ootab edasi. Kas läheb natuke paremaks või natuke halvemaks? Samas oli lahe see, et see vana mees veel mõtles arukalt ja kaalus oma valikut tõsiselt. Kas elu Kristusega (kasvõi lõpusirgel) või mitte?

Läksime Handoga minema teadmata, mis saab edasi. Olime jaganud oma parima, ainsa rõõmusõnumi, ka palvetanud, aga nüüd oli küsimus Jumalas. Kas tema ka vastab? Kas ta andestab sellele vanale elunautlejale?

Mitu tundi hiljem mulle helistati. See oli üks mehe lähedastest. Ta ütles, et peale meie käiku, midagi oli muutunud. Haige mees oli läinud kuidagi ärkvele ja täiesti teise olemisega. Rõõmus! Mul on seda raske uskuda... kuigi see on täiesti võimalik.

esmaspäev, 8. detsember 2008

Evangeelium pakub pinget

Tervist. Olen viimasel ajal armunud evangeeliumi kui sõnumi jõusse. Varem arvasin, et see on lihtsalt üks ribakood, mis on kristluse kuue sees. Aga nüüd näen, kui vingelt see ikka konfronteerub kõiksugu mõtteviiside... Kivirähkide ja Vainudega...

ja kuidas see muudkui muudab elusid ja muudab.

Ootan juba järgmist aastat ja võimalust kõigi Eesti noorte juhtidega põlevasse ahju tulistama minna.

A mida evangeelium sinu jaoks tähendab? Kas sulle ta pakub pinget?

neljapäev, 4. detsember 2008

laupäev, 29. november 2008

teisipäev, 25. november 2008

Mis te kiusate isasid?

Kuna olen ise isa, siis kogen igasugu asju. Tüdimust ja väsimust, hirme ja allasurutud unistusi. Ja vorsti teist otsa vaadates, eks ma saan ka ühiskondliku imetluse ja mingisuguse lati, millega teiste meeste ees vehkida.

Loomulikult on see väike iga päevaga aina sirguv laps üks suur koorem ja õnnistus. Ilmselt kuni surmani. Kui ennem kartsin, et Wilma keerab end voodi pealt maha, siis praegu põen selle pärast, et ta ei õpi minult piisavalt eesti keelt.

Eks tulevikus on tal teised asjad. Laenud, tattood ja mittekristlastest mehed näiteks.

Aga mille ma ei nõustu ja mille vastu ma võitlen. On see, kui arvatakse, et vot NÜÜD on soorollid muutumas. On nad jee. Mingit sugu ega rolli ma vahetanud ei ole. Ja isegi kui Greta kannab arstikitlit, näen ma temas iga päev üha enam naisterahvast, kel unikaalne roll minu ja meie pere elus.

Tema kasutab jätkuvalt parfüüme ja mina pesen end nagu tõeline mees, ikka liiga harva.

Aga miks sa Märt siis isapuhkusele jäid?
1. Sellepärast, et on uuritud: keskmine isa veedab aega oma lapsega 2 minutit nädalas. Aga mina tahan rohkem nii enda kui lapse pärast!
2. Sest sel viisil ma võimaldan Gretal saada emapalka järgmise lapsega. Ja sel viisil ma mõtlen majanduslikult ka meie pere tulevikule.

pühapäev, 23. november 2008

Tormisel merel

22:37
Ja sõit, 80 km üle mere, sõitis tervelt 7 tundi! Meie pealinna sadamasse jõudes olid autod nii armsasti ootamas hangede sees, justkui valget laeva ootavad truud piigad. Telefonist kuulsime hirmulugusid sellest, kuidas maanteedel on ummikud ja uperkuudid. Nüüd ööbime Pirital, minu endise blogilugeja Oti lähedal.

19:56
Wilma magab, aga laev on ikka veel merel. Vahepeal lained loksutavad, aga kuna meile anti lohutuseks kajut, siis on tegelikult täitsa seiklus. Vaatasime Jurassic Parki. Vahepeal sai ka palvetatud, aga rohkem kui tormi pärast. Eesti rahvas vajab päästmist. Maabumine on 20-21 vahel, täpselt pole teada.

16:16
Naine ei ole rohkem enam rahustanud, kuigi lubas seda teha 16 minutit tagasi. Käisin tekil, seal on palju tuult ja lund.

kell 15

Praegu oleme teel Soomest-Eestisse. Kõlaritest rahustab naine, et me ei muretseks... aga Tallinnas on vägev tuul ja me ei saa maabuda. Eks ma siis ootan paadis.

laupäev, 22. november 2008

Tükike matusest

Elvi Maria Wasberg, Greta vanaema, on sellest nädalast alates taevas. Nüüd näed tükikest soomerootslaste matusest, ning võimalik, et esimest korda kuuled ka mu naist laulmas.

kolmapäev, 19. november 2008

teisipäev, 18. november 2008

esmaspäev, 17. november 2008

Mäng Wilmaga

Bush, Saar ja Palin

Kohtusin teisel pool ookeani ka Bushi ja Paliniga. Samas, kui jutte kuulata, siis ega nad väga soositud valitsejad seal ole. Mina aga olen eestlane ja mulle on nad ikka suured kujud.

reede, 14. november 2008

Tagasi Eestis

Jõudsin tagasi Eestisse. Rõõm oli näha Gretat ja Wilmat lennujaamas vastas. Mõlemad olid rõõmsad, üks häbenes.

Samal ajal oli seal ka Meelis Kibuspuu, mis tuletas mulle meelde, et juba hommikul sõidan tagasi Tallinna (mida ma praegu Ekspressbussis teengi).

Möödunud nädalad on mulle õpetanud mitte ainult seda, millised on eurooplased ja usaosariiklased, vaid ka milline olen mina ja milline (loe: kui hea) on Jumal.

Aitäh kõigile, kes meie perekonda on möödunud päevade jooksul aidanud. Teeme teile vastutasuks USA-õhtu (eksklusiivvideode ja fotodega, söögist rääkimata... info tulekul).

pühapäev, 9. november 2008

Mõned pildid visiooniõhtust

Ei teagi, kas kunagi nii pidulikku hotelliruumi satun. Üks laud kuulus ka minule, nii et terve punt põhja-ameeriklasi said minuga koos kooki süüa.


Need on Daryl ja Betsy, kes on mitmed meie meeskonnast võtnud oma hõlma alla. Elukutselised advokaadid. Tõelised eestlaste fännid.


Minu hää majutaja Jim (paremal) sai hiilgava võimaluse osaliseks... tutvus Josiah Venture presidendi, minu mentori Dave Pattyga. Puhusid pisut juttu.


Üks kaabuga mees. Ei tunnegi tegelikult teda.

reede, 7. november 2008

Uued püksid

Täna oli pingelangus. Möödas on minu esimene ja ainuke Vision-night USAs. Kokku tuli 100 inimest (20 rohkem kui ootasin, jee). Umbes 1/4 olid eestlaste toetajad (ülejaanud slovakkide).

Olen rõõmus, et sain ka ise inspireeritud. Oli mitmeid videosid ka meie omadest, näiteks Betti päästmislugu, Raganari ristimine, Harri juhtimiskoolituse kogemus. Mõned tulid pärast ütlema, et see...

"Harry on ikka minu moodi. Ja tark ka. Aga siiski ilma kollaste silmamunadeta."

Nimelt olen levitanud lugu sellest, et kui väikevend ei söö, siis ta silmamunad võivad minna kollaseks. Tundub, et mõned detailid jäävad inimestele paremini meelde kui ükskõik muu.

Saime meeskonnaga juurde vähemalt 2 toetajat. Olen veendunud, et Jumalat ei takista ka pisku. Ja isegi kui ees seisavad rasked ajad, siis minu nurin oleks vaid märk Temale, et mul on väike usk.

Jumal on hea.

neljapäev, 6. november 2008

Wilma sünnipäev

Aitäh kõigile, kes Wilmale õnne soovisid! Greta tegi talle šokolaaditorti. Aga kurvema poole pealt seda, et väiksekesel on praegu kõrge palavik. Väriseb veits. Ilmselt on see uute hammaste pärast.


Greta võttis kaks päeva töölt vabaks. Õnneks läheb see haiguslehe alla ja ta saab ikka 100% palka.


Minu pärast
võite ka palvetada. 3,5h pärast algab Visionnight meie toetajatele.

kolmapäev, 5. november 2008

teisipäev, 4. november 2008

esmaspäev, 3. november 2008

Villane puu

Kallis info

Ma arvan, et aeg-ajalt tulen minagi esile mingite pärlitega. Näiteks küsisin eile oma usuvenna Tarmo käest, et millise info eest tema oleks nõus siin Atlantas maksma. Välja koorus huvitav vestlus tema soovist saada tagasisidet, kus on inimesed usuliselt ja andmisesoovis.

Millise info eest oleksid sina nõus raha välja käima?

Ei, ma mõtlen päriselt. Millise info eest sa oleksid nõus mulle raha andma? Mis sind kõige rohkem huvitab? Milline info on sulle väärtuslik?

Või oled sa selline jorss, kes kõike teab või siis mitte miski sind ei koti... no mine sa tea. Igal juhul, see on ju hea pärl!

laupäev, 1. november 2008

Sõjaväelasest pereisa

Brian on sõjaväelane. Sõdinud nii Iraagis kui Afganistanis, aastaid. Ka mujal. Tegelikult on ta väga noor kutt. Tõsi, veits vanem kui mina, aga siiski valmis koos minuga steak'i (lihakäntsakat) sööma.

Minu kallis sõber Adam tutvustas teda eile mulle.

"Minu suurim probleem on joomine," ütles Brian madala sõjaväelase tooniga ja naeris mehiselt. Juuksed on tal ilusti kandiliseks lõigatud, aga prillid annavad talle targa mulje. "Aga igal ühel on oma probleem. Mõnel on selleks suhted, mõnel midagi muud..."

Mis mulle Brianis meeldis, oli see, et ta ei vaadanud mulle ülevalt alla. Sest mida on minul pakkuda oma Eesti kaitseväe kogemusega talle? Või miks peaks tema vaevuma mulle selgitada, mida üks või teine asi lihamenüüs tähendab?

Tal on neli last. Ühte tahtis peatada tulemast, aga siis lõi käega. "Ma enam ei kujutaks elu ette ilma selle viimase poisita."

Tegelikult, tema elu võtmehetki oli see, kui abikaasa ütles talle, et ta sõjaskäigud lõpetaks. Tubli usklik naine nagu tal on, ei ähvardanud ta mitte lahutusega vaid ütles lihtsalt: sul on kaks varianti, sa kas tunned oma perekonda või möödub aeg, ja sa enam meid ei tunne.

Brian tegi õige valiku. Ja nii me siis trimpasimegi, tema õllet ja mina apelsinimahla. Brian on aga tegelikult sõjaväelane edasi... nad käivad perega regulaarselt koos tulistamas. Nii 800m kauguste snaiprite kui compound-vibudega. Minu arust on see täitsa neat!

reede, 31. oktoober 2008

Big Truck

Crackhead B

See on see päev, mille Issand teind. Jah, seesama päev, mil me jagasime Atlanta rahvale meie organisatsiooni ja kiriku visiooni. Peale seda üks politsei nimega Adam otsustas mulle näidata oma patrull-piirkonda.

Ja oi pekki. See maailm, kus elame, on kuri. Isegi siin, suures ja säravas Atlantas. Suudad sa ette kujutada, et iga saja meetri tagant jõlgub tänaval üks gäng, kes müüb cracki? Nad peidavad seda keele all. Ja bensujaamades jalutavad hoorad.

Ja ühel pimedal kirikunurgal seisab crackhead B. Tema, see õnnetu. Kui Adam tutvustas mulle teda kui jutlustajat ja küsis, kas on midagi, mille pärast saaksin palvetada... siis ta vastas: et jah, turvalisuse pärast.

Loomulikult ta ise ei võta palvet tõsiselt. Sest see sõltuvus on ikka päris laastav! Kuid saad sa aru kallis lugeja... siin maailmas, mitte kuigi kaugel meist, elavad inimesed, kellel lihtsalt polegi lootust.

Või sa arvad, et on?

neljapäev, 30. oktoober 2008

Lesknaise kukkel

Kui sa oled nagu mina, siis ilmselt kehtib sinulgi reegel, et mida rohkem veedad hääd aega inimestega, seda rohkem neid ka armastad.

Aga olen siin maailma ühes rikkaimas ja kiiresti kasvavamas linnas Atlantas. Linnas, kuhu mahuks vähemalt 3 Eestit! Siin on mõned inimesed, keda ma armastan ja neid ma kutsun tasapisi siin inimesi investeerima Eestisse... aga nagu meilgi Maarjamaal on siingi finantsidega probleeme.

“Me oleme keset krediiditsunaamit,” on öelnud Alan Greenspan kui mõelnud 40% aktsiaturu langusele, mis toimund ainuüksi viimase 2 kuu jooksul.

Ja sellega tekib ka minul probleem. Nimelt, kas see just pole mitte halvim ajastus tulla USAsse, et küsida nende panust oma kodumaale? Kitsas käes kõigil.

Õnneks tuleb jälle Abba appi. Ta on mulle mitu päeva järjest kopsinud südamele ja öelnud, et “vaata Eelija käitus teisiti”. Tema läks lesknaise Sarepta juurde. Ja isegi kui tal oli viimane kukkel pooleli ja tema väike poeg hoopis vajas süüa...

...siis Eelija ikkagi tuli ja ütles, et naine prohvet-mehele süüa annaks. Ja esimese asjana!

Naine andiski, ja volla - tuli välja, et Jumal oligi asja taga ja mitte keegi ei jäänud toidust ilma. Kõik said söönuks, ja kohe väga kauaks. Tundub nagu muinasjutt?

Kui ma eile ameerika vendadega koos lauas istusin või pesapalli vaatasin, Obama või McCaini seisukohti kuulsin... ikka tuli välja see nende ühine mure: rahaliselt on siin väga raske. Kas mul nüüd jätkub julgust, et öelda “Hei lesknaine. Kuigi ma sind armastan, kukkel anna mulle” ? Eks ma ühele seda ütlesingi. Homme saan teada, milline on vastus.

Kuidas Sina selles kukliolukorras käituks?

(NB! Eelmine postitus on uuendatud, sest video hakkis. Nüüd enam ei haki.)

kolmapäev, 29. oktoober 2008

Kõrvits linnas

Rauast kaarnad

Jõudsin just USAsse. Ja see on minu jaoks tõeline väljakutse! Võib-olla seepärast, et Bill Hybels ütles mulle eile (läbi dvd), et fundraisimine on juhi test.

Samuti, hakkavad vaikselt mu mentor Dave Patty sõnad täide minema. "Asi on Jumala austamises ja tema Nime kõrgekstõstmises!" St, et ma ei tulnud siia lihtsalt suhtlema või raha küsima.

See on enamat. Luba ma toon näite.

Ärkasin hommikul väike murepisik südames. Hakkasin mõtlema, et mis nüüd saab. Raha ei ole endal reisimisegi jaoks, kuidas ma lennujaama saan? Ja kuidas saab Greta kodus hakkama, Wilmast rääkimata. Ja mida ma nende jagatavate palvekaartidega teen, kui mul veel kalender plaanidest täitsa tühjavõitu?

Õnneks Issi oli lähedal. Ta näitas mulle prohvet Eelija tegusid, täna hommikul enne kella 5:00. Ja tead, see, mida Jumal mulle sel hetkel sisse juuris oli võimas. Aga ma ei mõistnud seda ennem kui olin lennukitega pilvede vahel.

Esiteks. Taksojuht ise ka ei saanud aru, aga millegipärast taksomeeter tiksus arvatust tunduvalt vähem ja meil tuli Danieliga kroonipealt rahast välja. 111.-

Siis mõtlesin, et kust süüa saaks. Tuli lugu meelde Eelijast ja sellest, kuidas kaarnad teda toitsid. "Noh, issi, kus minu ports on?" Aga needsamad raudkaarnad toitsid täna mindki.

Ja viimaks sattusin rääkima oma parempoolse toolinaabriga, ühe Nancyga. Tuli välja, et ta tunneb näiteks Ülo Niinemäge ja Peeter Võsu (sest ta teeb Iisraelis päris kõvasti ministrit). Ja ta mitte ainult ei võtnud vastu mult esimest palvekaarti... mitte lihtsalt ei aidanud mul uusi lennupileteid saada (sest eelmistega olid jamad)... vaid hüvastijätuna andis veel 100 dollarit.

Ta isegi ei tundnud mind. Ja polnud tal põhjust mind ka usaldada...

Küll minu isa on alles hea. Tal raudkaarnad ja puha.

pühapäev, 26. oktoober 2008

Raske on olla olemas

Enam ammu pole mina kahelnud oma olemasolu vajalikkuses. Mis mul selles enam kahelda. Enesehinnang on kuidagi-moodi paika loksunud.

Samuti ei arva, et oleksin mingi maailma naba. Need nabad tavaliselt haisevad.

Küll aga on abielu mu arusaamist Minu Ajast muutnud. Ma ei kujutaks ettegi aja surnuks löömist. Imelik, omal ajal tuli see nii lihtsalt ja loomulikult.

Nüüd tahan olla inimeste jaoks olemas. Olla vara üleval, et saaksin Jumalalt jõudu ja tarkust, et seda päeva jooksul teistele niristada. Tahan Wilmale silma vaadata ja öelda "kukuu". Siis tahaks hästi palju e-maile saate (30 tükki päevas). Tervele rodule inimestele helistada.

Tahan külalisi kutsuda. Lõunaid koos erinevate inimestega süüa. Palvetes ülekandeid teha. Siis tahaks veel blogida ja skräppida, notificationeid teha.

Kui nüüd veel saaks ajalehti, ajakirju ja raamatuid ka lugeda! Küll siis oleks rohkem mõistmist! Ja muudkui kuuled, et ühel inimesel läheb nüüd nii ja teisel naa. Paljudel oleks vaja kõrval olla, aga lõpuks ei suuda midagi...

Eks see teebki alandlikuks ja paneb mõistma, et messias on keegi teine. Veelgi olulisemad on aga hetked, kui ise ribadel ja verine oled.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Tulge appi last hoidma

Pole ammu üleskutset teinud. Kuid nüüd on see tund käes... Märt Saar palub, et mõni minu lugejaist võtaks aega ja mõtleks, kuidas ta saaks meie perele abiks olla. Nimelt lähen ma kolmeks nädalaks USAsse, samal ajal kui Greta jääb Wilmaga koju.

Raskeks teeb olukorra see, et Gretal on vaja jätkuvalt edasi töötada, ja mul lihtsalt muud varianti ei ole, kui teisele poole ookeani sõita. Meil toimub seal 2x3 kampaania, mille käigus loodame 11-st eri osariigist leida nii organisatsioonile kui perele toetust.

1. Toeta. Kui sa oled üks lähedastematest, kas sa saaksid olla Gretale nende päevade (28Okt-12Nov) jooksul kuidagi toeks?
2. Palveta. Isegi kui sa elad kaugemal (olgu see siis Saue, Otepää, Vaasa, Helsinki või Kaerapere), palvetaksid sa konkreetselt meie eest Jumala kui kõigeväelise poole?

Väike video siis ka, et ei jääks muljet, et ma tühja tuult tallan ja see USA-reis oleks justkui mingi lõbutripp. Ei ole. On vaimulik töö (mida jah, siiski teen rõõmuga).

Next Generation from Josiah Venture on Vimeo.

teisipäev, 21. oktoober 2008

Kuidas veeta 1 min tütrega

Keskmiselt olla isa oma lapsega 2 minutit nädalas. Eks minugi jaoks on kiusatuseks teha rohkem tööd kui peaks. Aga täna ma tahaksin sulle näidata vastupidist. Mida me tütrega tegime minu sünnipäeval?

See on 1 minut minu nädalast.

laupäev, 18. oktoober 2008

Saaremaa sokid

Mõnel inimesel kohe ikka veab. Saab kollase ümbrikuga otse koju endale lambafoto, mille taga julgustavad sõnad ja üks valge sokipaar. Sokidki sealtsamast, otse lamba seljast.

Sain Saaremaa lambavillased sokid.

Aitäh sulle Juhan, et minu jaoks sellise hetke meisterdasid! Tunnen, et olen olemas ja oluline. Ega vist suuremat tunnustust mul polegi võimalik saada, kui selline üllatus ühelt noorelt juhilt.

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Kuidas tappa himusid

Üks rohutirts provotseeris mind himustamisele mõtlema. Pean silmas üht rohutirtsu Pärnust, kes minu kommentaariumis alles hiljuti siristas... et vot see Himu, kuidas siis sellega?

Kõik ju himustavad! Öeldakse, et viimasel ajal ei saa enam lastegagi poodi minna - kohe jonn, pill ja jopelukud lahti. Minul on raske minna naisega kohvikust mööda, ta kohe näeb kooke. Mehepoegadel on raske telekapuldist uut nuppu vajutada, kui seal vanu häid armustseene näidatakse.

Vanematel inimestel jällegi on hoopis teistsorti himud. Neidki ikka igasuguseid.

Kas mõtete-suunamine aitab? Selline positiivse mõtlemisega lähenemine?
Või enese-piitsutamine? Kah selline sugestsioon, lihtsalt rohkem vanaaegne meetod.

Loomulikult ei aita. Ei aita ka see, kui silm peast kiskuda või käsi ära raiuda. Ikka himustad. Kui oled pime, himustad lihtsalt pimesi. Ei aita ka see kui öelda, et tegelikult ma ei himusta - ma hoopis tahan ja vajan. Sest see on enesele valetamine, ja tegelikult ei ole inimesel vaja enamus asju... vähemalt minul küll mitte.

Kuhu himudevõitlus kategooriasse siis kristlased kuuluvad? Kuulu järgi nad on ju positiivselt mõtlevad inimesed, aga samas... need kurikuulsad herned seal põlvede all... Kuidas kristlased, sh Märt Saar, oma himudega võitlevad?

Ega ma ise suudagi. Ja ausalt-öeldes, ega ma püüagi. Wilma peale ärritudes ja Greta vastu egoistlik olles olen üha rohkem aru saanud, et iseenesest ma suurem asi mees neile ei olegi. Ja võimatu on püüda olla nagu Kristus. Olen ma jee.

Aga vaat kui ma olen koos Kristusega (no ikka teadlikult ja privaatseltki) iga päev, vot siis natuke muutun küll rohkem tema nägu (ehk meenub sulle see lugu viinapuust ja temasse jäävatest okstest?).

Samuti ütleb Paulus kavalasti kui ta ütleb, et "vaat, usuinimene, sinus võib küll Vaim elada, aga kui sa nüüd selles käiksid ka... vot siis polegi sul vaja enam patuse loomuse vastu võidelda. Vaim ise võitleb."

Ehk siis. Senikaua kuni ma püüan võidelda himude vastu on mu ebajumalaks mina ise. Ja see ebajumal on juba oma olemuselt läbi kukkunud.

pühapäev, 12. oktoober 2008

Mis sind huvitab?

Blogi alguspäevadel uurisin siit-sealt, et kuidas peaks blogima. Ühe sain selgeks: endale ei tasu väga kirjutada. Sest siis oleks jutt jura ja lugejaid umbes 1 pluss mõned lähedased.

Samas olen saanud ka selgeks, et eriti nõme on olla populist ja püüda kõigile meeldida, kaotades ära iseenda.

Nüüd aga küsimus Sinule:

Mis teemal ma peaksin kirjutama, et see sulle korda läheks? (Isegi kui oled uus lugeja, küsimus on sama: mis teemal ma peaksin kirjutama?)

PS. Tegin nüüd ka kommenteerimise avatumaks. Varem sai vaid google-kasutajad siin tähti toksida. Mõtlesin, et lõpetan diskrimineerimise ja luban sisse ka nimetuid...

laupäev, 11. oktoober 2008

Klavdia käis külas

Nüüd see siis juhtuski. Blokkmajas, kus tsirka 250-270 elanikku, ja kus ma peaaegu kedagi ei tunne... üks naaber nimega Klavdia jalad alla võttis ja külla meile tuli. Vanem vene proua, roosakaks värvitud juustega ja paari kuldse hambaga.

Greta nägi sel õhtul palju vaeva.

Laual parimad serviisid, kanafilee ja aurutatud riisterad. Kohe näha, et mu naisel külalislahkus and. (kas tead, kuidas seda andi mitte kasutada?)

Aga kell tiksus ja tiksus... naabrinaist nagu ei tulnuksi. Möödas oli juba 15 minutit. Hakkasime juba arutama, kas palvetada või kutsuda keegi teine naabritest. Siis ju ei lähe toit raisku!

Ja siis ta tuli. Tõi kingitusi nii meile kui Wilmsile. Väga äge. Kahjuks ta väga palju ei söönud, aga juttu ajas küll palju. Terve mu märkmepaber sai täis, sees venekeelsed sõnad. Näiteks malitsa, s.o. palvetama. Sel õhtul meenus ka sõna: rebjoonok.

Viimaks vaatas ta veel me toad üle. (ka meie rebjoonoki peeglitaguse peidiku). Äraminnes jättis meile ka vanaaegse kilekoti. See oli kahtlemata armas.

Pärast oli kohe teine tunne talle öelda "nägemist". Nagu ta olekski oma inimene, tuttav vanaema. Ja tegelikult, ei olegi nii raske inimestega kokku puutuda ja neid pesadevahelisi suhteid luua.

Kui palju on sinul Klavdiasid, keda sa veel ei tunne?

kolmapäev, 8. oktoober 2008

Naabrivalve

Elame maailmas, mille lõid kommunistid. Aga vastuhakust neile elame teiste väärtuste järgi. Kuigi oma sisimas ikkagi igatseme ka sotsiaalsust, kommuune ja miks mitte, seltsimehigi.

Mina olen üks väike osa 40%-ist inimestest, kes elavad betoonmajades. Meie maja seinal on vana mikrorajooni joonis. Ammuilma on raamatukogu ja kauplused selle peal kadunud. Elan ligi 250 inimesega ühes majas.

Kuigi oleme nagu lutikad, kokku me ei puutu. Trepikojas vahetame paar sõna, aga sisuliselt elame pidevalt vaid paari meetri kaugusel. Võime samal ajal oma naisi peksta või nendega seksida, keegi seda tegelikult ei tea, ja ega kellelgi vahet ka ei ole.

Oleme lähedal, aga kaugel. Uskliku perena aga ikka igatseme, et saaksime jagada oma parimat. Õppida naabreid (alias "ligimesi") tundma, ja kui võimalus, ehk ka armastama. Aga kuidas? Kuidas murda need veneaegsed müürid ja öelda üks korralik TERE?

See postitus sai ajendatud pool tundi tagasi juhtunud ajaloolisest nükkest. Kuigi oleme siin majas viibinud väiksemas või suuremas koosseisus 3 aastat, kutsusime peale 1000ndet päeva alles nüüd endile ühe oma naabreist külla!

Ta tuleb homme kell 19. See saab alles põnev olema!

pühapäev, 5. oktoober 2008

Kas sulle meeldib porno?

Mitte ei saanud jätta nägemata pornonäidendit, mis rahvusraamatukogus äsja ja jälle etendus. Juhuslikult olin just 5 minutit varem sõitnud mööda linna ja rääkinud sõbraga, kes pettunud paljudes. Ka neis, kes pornot salaja vaatavad, aga muidu täitsa pornovaba juttu ajavad.

Tahtsin teada, kuidas vati-inimesed pornot näevad. Kas neile endale meeldib porno?

Mulle meeldis see, kui POISS ütles, et talle meeldib porno, aga ta tahab, et talle ei meeldiks porno. Minu arust on see nii tabav.

TÜDRUK jälle unistas ilusast pornost. Kuid loomulikult teadsid nad mõlemad, et sellisest asjast pole avalikkuses haisugi.

Mis ma oskan öelda... mulle meeldis see pornotükk.

esmaspäev, 29. september 2008

Blogihaletsus

Imelik, aga ma tahtsin seda blogi kasutada enesehaletsuseks. Aga siis mõtlesin, kui mõttetu! Miks külvata lugejatele õnnetut ebajumalat nimega mina?

Jumal on ju suur, hea, armuline ja hiilgav. Mida siin enam punnitada.

Head elu elamist, kallikesed!

pühapäev, 21. september 2008

Rasked otsused

Möödunud on aasta.

Vastutustvõtva inimesena olen õppinud minagi midagi. Näiteks seda, et pugeda ei tasu. Või siis seda, et kui on valida väga hea ja väga-väga hea variandi vahel, ja ühele pead ütlema "ei", siis see "ei" peab ikkagi tulema julgesti. Vahet pole, kes kõik haiget saavad.

Kuidas siis langetada raskeid otsuseid?

Sest inimesed, kes on raskemaid otsuseid õigesti teinud, need elavad ilusat elu. Ja mina tahan, et minu igavene elu oleks ilus.

Olen otsustanud, et kui on konflikt, siis ma ikkagi panen kogu oma reputatsiooni mängu ja ütlen kasvõi pisarsilmi, et mulle on tehtud haiget, et ma ise tahan võtta vastutust, tunnistada, vabandada ja andestada. Tahan seda lähipäevadel vähemalt korra praktiseerida.

Olen otsustanud, et kui on vaja midagi teha Jumala nimel, siis teen selle ikkagi ära. Isegi kui olen Eestis ainuke usklik. Täiesti vihma käes, ilma kaaslaste ja auditooriumita. Et ma ka siis teen seda, mis Tema ütleb.

Olen otsustanud, et kui kogu mu juhtimisstiil peab muutuma, et saaksime organisatsiooniga astuda sammu edasi, siis ma muudangi seda. Isegi kui see kõigile ei meeldi. Isegi kui see alati mulle ei meeldi.

Eelmine aasta, samal ajal, 21.septembril ma otsustasin hakata Eestis vaimulikuks. Jumal kõnetas mind Tšehhi mägedes ja ma läksin kodumaale tagasi, et meie nooremat generatsiooni Temale lähemale juhatada.

Ma olen ikka rõõmus. Jah, on küll raske. Aga ma olen rõõmus. Ja mul on rahu.

Loe täpsemalt, mis juhtus Märt Saarega aasta tagasi.

reede, 19. september 2008

Kas last tohib raputada?

Loomulikult ei tohi last raputada. Mu enda ema on lausa anti-raputaja suure suuga. Käib mööda maad ja ilma ringi ning räägib erinevatele naistele, haritutele kui harimatutele, et last ei tohi raputada.

No tore on.

Aga mina olen isa ja mina selliseid loenguid ei saa. Eks ma tõde tean, et mida tohib ja mida mitte. Aga mees nagu ma olen, ärritun ikka kergemini kui naised. Ja vastupidiselt naistele, on minu esimene reaktsioon pigem füüsiline kui psühholoogiline.

Ma olen vahepeal täitsa mures enda pärast.

Teinekord on väga raske end tagasi hoida. Eriti siis kui juba mitmendat päeva jätab väikene armas Wilma mitu unekorda vahele ja muudkui nutab. Ja nutab ja nutab. Siis juba vingub, ja siis jonnib. Aga magama ka ei taha minna.

Muudkui väänleb käte vahel.

Siis ma jätan kõik muu tegevused, annan talle rohkem kui 100% tähelepanu. Toidan ta mitme purgiga täis, joodan talle nii vett kui piima. Vahetan mähkmeid, lähen pimedasse ruumi. Aga tema hakkab täie laksuga nutma. See on selline valus nutt.

Ma lähen meeleheitele. Kogu mu maailm variseb kokku, mitte lihtsalt terve päev, vaid kogu mõttemaailm. Ma olen jõuetu, ma olen väsinud. Ma olen ise ka näljane. Keegi ei näe mind, keegi tunne mulle kaasa. Ma püüan palvetada.

Ja ma mitte lihtsalt ei ärritu selle väikese vingerdaja peale, vaid mul on ka suur kiusatus talle haiget teha. Oh, jääks ta ometi vait. Mul on kiusatus mu kallimat inimest raputada.

Kas keegi mõistab mind? Mul on millegipärast tunne, et ei. Aga kui natukenegi, siis võid mu pärast palvetada. Et ei juhtuks halvimat.

kolmapäev, 17. september 2008

Greta 26

Kelleni veel kuumad uudised jõudnud ei ole, siis Greta sai eile rohkem kui veerand sajandit vanaks. Tervelt 26.

Me oleme perekonnaga väga uhked selle auväärse vanuse üle.

teisipäev, 16. september 2008

Mis kellani piima müüakse?

Maximas on huvitavad inimesed, eriti kesk-päeval. Ja kui see maxima on kivimajade keskel, siis on seal eriti huvitavad elanikud. Huvitavad nagu mina.

Üks jommis vanamees oli. Iseenesest nagu jõuluvana, aga purjus. Trallitas seal kella 9 paiku ringi, raha näpus. Mina läksin ostma lastejooke, tema issidejooke.

Siis sai onu pahaseks. "Miks ei saa mina juua osta!"

Tädikesed kassades selgitasid, et kell on liiga vähe. Selleks, et alkoholi osta, peab ukse pealt seadust lugema ning tunnike veel ootama. Onu jõuluvana taarub kitsaste maxima riiulite vahel edasi, otsib siit-sealt midagi head.

"Ma siis ostan piima... ma siis ostan piima," hüüab ta justkui kõigile aga siiski endale. "Kus see piim on? Kus on piim?"

Vaatan, kuidas kassalint võtab mu asjad ja teen oma päeva esimese ja parima tervituse maxima tädidele. Ikka selleks, et kivimajade vahel ka keegi naerataks. Uksest väljudes paneb aga onu mind jälle muigama. Ta hüüab siiralt ja küsivalt nii endalt kui kõigilt: "Aga mis kellani piima müüakse?"

reede, 12. september 2008

Vanaema 77

Ma kardan sind, Püha Vaim!

Kui sa oled minu blogi sõltlane, siis eks on sulle juba ammu selge, et ma ajan palju usujuttu. Nii noh, omas kontekstis. Täna aga pean taaskord tunnistama, et pole ma nii hea ühti. Ja nii nagu miljonid teisedki blogijad, võtan end taaskord alasti...

Ma kardan säärast tegelast nigu Püha Vaim.

Ikka vahest on õudsavõitu. No nagu nende vaimudega ikka. Kuskil ikka kummitab. Mõnikord kummitab kirikus, nii et inimesed värisevad ja räägivad uskumatuid asju. Mõni inimene räägib kohe nii võõras keeles, et mõtlen, mis maale ma sattunud nüüd olen...

Meid on õpetatud vaime kartma. Tont seda võtku! Ja ma tean, et tegelikult nii teda piiblis küll ei kirjeldata.

Millised pildid tekivad sul kui mõtled Pühale Vaimule? Kui tugevasti värised sina?

esmaspäev, 8. september 2008

Jumala tahe, aga minuta

Veider asi see küll, aga olen uutmoodi kiusatuse ees. Greta on kirurgia residentuuris, kuni pärastlõunani. Mina kodus Wilmaga, andes talle tõelise tütarlapse unistuse - olla elu väärtuslikuimad päevad koos isaga...

...aga samal ajal öeldes sadadele kui mitte tuhandetele asjadele "ei". Ei kirikutööle, ei parakiriku tööle. Ei inimestele. Ei tuttavatele. Ei võõrastele. Ma olen justkui kastreeritud kass või kärbitud viigipuu.

Olin nii rõõmus, et eelmise aasta jooksul on Jumal mind nõnda palju kasutanud üle kogu Eesti. Nii paljud inimesed on leidnud Kristuse, nii mitmed kogudused on saanud uue hoo. Olen saanud kohtuda kümnete inimestega, kellest kunagi varem oleks osanud unistadagi...

Ja seda kõike ma nimetasin "Jumala tahteks". Tead, uskliku jaoks pole paremat kohta, kui selles tahtes olla. Meie jaoks on see hea, täiuslik ja meelepärane. See on päästeks igaühele. Selles on parim olla!

Aga nüüd, septembri esimestel nädalatel, ma justkui ei kannakski vilja. Ära saa minust valesti aru, tegemist on mu enda idee ja otsusega. Usun, et praegugi on see, mis teen, Jumala tahe. Ja minugi jaoks pole paremat kohta, kui olla koos Wilmaga.

Aga nii raske on jätta maha nõnda palju oma endistest töökohustustest. Teadmata, kes need üle võtab, ja kuidas neid ära kasutatakse. Raske on usaldada oma kaastöölisi vaimulikul tööl, sest üheltpoolt on poolenisti asjadel veel minu nimi juures... aga samas, palju otsuseid justkui tehaks minu selja taga. Minuga nõu pidamata.

See on üks alandlikkuse kool. Olla lapsega kodus, ja teades, et kuskil tööl juhtub Jumala tahe, aga vot seal sinu osa pole sel korral olla. Minu kiusatus on see, et minu tahe peab olema Jumala tahe.

Oh, ei teagi, kas keegi mind vaesekest, kastreeritut, nüüd mõistabki.

neljapäev, 4. september 2008

3 põlve võtab mõtte

Nagu te kõik teate, ei ole paljut vaja, et asjadel mõte ära kaotada. Nii on ka sugupuudes. Pole tarvis paljut, et lapselapsed traditsiooni ei mõikaks ja kas kõik maatasa teeks või uue ratta leiutaks.

"Mis mõttes meie vanaisa oli pastor," võivad küsida lapselapsed. "Ja siis?"

Tegelikult läheb terve hunnik infot kaduma juba ühe generatsiooniga. Näiteks üks mu õdedest jupp aega võitles selle vastu, et miks peaks koguduses armulauast osa võtma kui kõik on nii tõsine ja kurb. Ta teadis, mida on vaja teha... aga kaduma oli läinud "miks on vaja teha".

Kes mäletab eelmist suve, siis minu seiklused väikese Mayaga tõestasid seda, et ka mänguasjadel võib mõte ära kaduda. Mina nägin maas vanaaegset telefoni, ümmarguse numbrilauaga. Tema ütles, et "ei ole see mingi telefon, see on koer!"

Megachallenge on see tegelikult. Kujutan ette, et see 3 põlve mõtte-kaotus võib saada saatuslikuks mitte ainult perekondades ja kirikutes, aga ka ükskõik kus mujal. Olgu meil tarkust selgitada pisikestele inimestele, mida me teeme ja miks me teeme.

Muidu arvavad veel, et pärandame igasugu koerasid. Aga pärandame me jee.

kolmapäev, 3. september 2008

Puu, pinnas ja mets

Ikka väga erinevad on metsad ja puud nende sees. Siin läänepoolses Soomes on metsad kivised ja teravad. Aga nagu igas teiseski metsatukas, on ka siin kängujäänuid puuhakatisi ja jurakaid kuuski.

Loodusesõber ja eneseanalüüsia nagu ma olen, tõmbasin titekäru lükates inimese-puu paralleele ja siis istusin siis kodus piibli taha. Vaatasin, et mis kohad on võrreldavad ja lõpuks jõudsin kolme kategooriani.

Iga puul on pinnas, kuhu ta kinnitub. See on koht, kus ta toitub, kus ta eksisteerib ja suurte jõududega konflikti läheb.
Iga puu on omaette olend, kellega ta terve elu aega veedab. Sinna kuulub tema pookimisvajav karakter, viljakus ja loomulikult, oma ainulaadne sort.
Iga puu kuulub kuhugi metsa. Seal ta suhestub teistega, kohtab eriskummalisi ohte ja hoolitseb järglaste eest.

Tegelikult räägib piibel neist kõigest. Kuidas pinnases olla... endaga toime tulla... ja mida maailmas korda saata. Siis jätkuski mu kirjatöö sellega, et tulin välja 9 küsimusega, mida saab ka iga blogipiilurist puu endilt küsida.

Pinnas
1. Millised on sinu Kristuse-pinnase toitumusharjumused?
2. Miks sa oled olemas?
3. Kuidas ohustatakse Jumala lootust (kogukonda)?

Puu
4. Mis peab sinus uuenema?
5. Kui palju on su ümber headust-õiglust-tõde (vilju)?
6. Kes sa oled Jumalas?

Mets
7. Mida saad sa teha oma ümbruses?
8. Millest sa hoidud teadlikult?
9. Keda sa juhatad tulevikku?

pühapäev, 31. august 2008

Märt ja Mihkel julgustavad

Viimasel ajal olen üha rohkem kokku puutunud noorte kuttidega, kes räägivad oma soovist minna kas välismaale piiblikooli või jääda kodumaale, aga samal viisil - õppida Jumalat ametlikult. Miks see on nii?

Mul on kaks teooriat:

1. Ongi tekkinud mingi erakordne huvi selle erilise seltskonna seas ja see tõotab Eestile vaid head.
2. Ma olen lihtsalt selles teemas ja tutvusringkonnas rohkem sees kui kunagi varem ja ma tõesti näen vaimulikku huvi ka juuretasandil.

Kumbki variant on iseenesest tore. Ja nii mina (kes ma lähen isapuhkusele) kui Mihkel (kes juhib paljut nelipühiliikumises ja on ka piiblikooli direktor) julgustame: noored vennad kodumaal, õppige täie rauaga! Teie teadmised saavad olema väärtuslikumad kui kuld ja saatuslikum kui maanteeliiklus.

Piibli- ja teoloogiakoolid on nagu lavakas Toompeal, sinna ei taheta noortest vanemaid! Nad on liiga väljakujunenud, ja neid ei ole võimalik enam voolida. Teid aga on!

reede, 29. august 2008

Vanaema vana kell

Kui mina istusin potil, siis Wilma tahtis mulle sülle tulla. Peale vingumist siis saigi. Pigem rahu potil kui vingumine mujal. Ja kui ta sülle oli saanud, siis märkas mu väike tütar midagi...

Seina peal tiksus kell. Selline suur ja vanaaegse fondiga. Tik-tak-tik-tak. Nagu vanaemade vanad sekundid. Maailm seiskus. Väikese Wilma väikesed silmamunad niisamuti.

Ta jäi ainiti ajamasinat vaatama. Ju siis oli selles midagi lummavat. Unustas möödunut nutu ja minu süle. Ta vaatas kella ja võttis oma käe...

...ja sirutas selle nii pikalt ette kui võimalik. Nagu oleks ta Jumal Michelangelo maalil, pilvede ja pahade inglite vahel. Aga Wilma käsi on tegelikult väga lühike. Lühem kui joonlaud. Vahemaa vana kellaga aga rohkem kui meeter.

Aeg tiksub. Mina istun. Wilma aga sirutab ja sirutab, ja sirutab.

Nii oskavad teha vaid väikesed inimesed oma suurte unistustega. Sirutada oma pisikese käe lootusetult kaugete asjade poole, neid kunagi kätte saamata. Aga alati seda siiski lootes ja uskudes. Vanad inimesed aga istuvad potil ega tee kellast teist nägugi.

Kui sa oskaksid unistada, siis kuhu sirutad sina oma käe? Isegi kui see on oleks kahe või koguni kolme joonlaua pikkune?

teisipäev, 26. august 2008

Oodatest Jeesust ja teisi

Lükkan käru, kus väikene jõujunn on sees ja keerutab end kui vurrkann. Kell on tiksunud piisavalt, aeg on käes, et mu väike tütar magama jääks. Aga ei. Wilma muudkui naerab ja viniseb, vahepeal tõuseb istukile, et vaadata välja.

Väljas sõidavad rekkad ja pisikesemad autod, soome numbrimärkidega. Vaatan, mis sorti juhtidega on tegemist ja üllatun. Pea igaüks räägib telefoniga.

Kõigil on kiire.

Briot lükates lähevad mõtted ikka mujale kui kohale. Mõtlen, et mida ma väärtusliku pooleteise tunniga peale hakkan. Mul on ju puhkus! Ma saan teleka ees vedeleda, ma saan banaani süüa. Ma saan magada, ma saan raamatut lugeda.

Tavaliselt ei oska ma vaba aega kasutada ja ma lihtsalt kaotan selle kui liiva käte vahelt. Ma ei ole harjunud olema. Ma tahan tegutseda. Ja ma tahan nüüd ja kohe!

Siis tuli meelde, kuidas ma vanasti vanaema pool olin, punane karvane diivan sõrmede vahel. Siis oli aeg, kui ma märkasin tolmukübemeid päikese käes. Ja märkasin, kui üks hakk tuli õunapuule, ma jälitasin teda...

Ja ma mäletan meeletut ootamist - kogu mu perekond oli läinud Rootsi! Üks, kaks, kolm suvepäeva läksid nii aeglaselt. Venisid rohkem kui hubba-bubba. Aga ma ootasin. Ja mu vanaema ütles ikka, et oodata on raske, aga pärast on nii mõnus.

Olen unustanud selle mõnu, mis on lume ootamises. Ja mis on isa koju ootamises. Olen unustanud ka selle üliolulise mõnu, mis peaks targal neitsil olema, kui Jeesus kunagi peaks tulema...

Ma tahan nüüd ja kohe. Wilma, ära sina siple!

esmaspäev, 25. august 2008

1:11

Just vaatasin youtubest, kuidas üks rong kuskil Poolamaal või sarnases kohas ühest videokaamerast mööda sõitis. Rong ise oli nagu tavaline elektrirong ikka, lohisev ja paari vaguniga.

Video oli mõttetu.

Ma ei olnud ainuke, kes seda video vaatas. Mõni isegi kommenteeris. 1 minut ja 11 sekundit mu elust.

Kuidas sina oma aega sisustad? Kui tihti põgened töö või tegemiste eest?

reede, 22. august 2008

Olen ju ka julge

Panin Wilma magama ja jõudsin märjas rohus oma elule mõelda. Siis tuli meelde, et huvitav, kuidas ma 4 aastat tagasi siinsamas Soomes, üksiolles mõtlesin... (ma nimelt kirjutasin muhvimoodi endale kirju, siis ei olnud blogi).

(2004 aasta, 14.juuli)
"Roger (G isa) armastab mootorrattaid. Nagu väike poiss oma lemmikmänguasja. Ta tahab, et tema lapsed sellest osa saaksid. Ka Greta. Ja Greta on mõnikord temaga kaasa läinud, sõitnud koos temaga. Aga Gretal on igav. Talle kohe üldse ei meeldi mootorrattad, challenge ehk natukene. Greta kardab liiga palju. Ja ta muretseb. Auto sobib temale kohe kindlasti rohkem.

Aga Roger on mootorrattur. Ma ei teadnudki, et ta võiks olla mootorrattaklanni juht. Greta ei ole kunagi temast niimoodi rääkinud, ometigi on võimalik Rogerit sellisena näha. Mulle meeldib, et Greta ei uhkusta. Kuigi ta võib uhke olla küll. Fammu (G vanaema) on julge. Räägib julgelt. On julge. Kahju, et ma vastu ei oska rääkida. Olen ju ka julge."

Loen ja naeran. Hakkasin iseendale rohkemgi meeldima.

neljapäev, 21. august 2008

Lapsega kodus

Hakkasin puhkama. Ja võtsin kodukana rolli üle. Üheltpoolt sain rõõmsaks, sest avastasin, et olin ikka omadega täiesti ribadel ja puhkust ma tõesti vajasin... teisalt tundub asi ikka nii lootusetu... kuidas elada oma tulevast elu kui mul päevas vaid mõned minutid iseendale?

Jään ju sügisest isapuhkusele. Ja tööl käib siis peamiselt Greta.

Ei tahaks pidurdada ka teise lapse tulekut. Samas, mulle tundub, et nii raske on ühegagi hakkama saada. Tahaksin ju olla ka Gretaga!

Praegu ei ole mõtet mind moraaliga ka paika panna. Sest asi ei ole ajaplaneerimis-oskustes. Arvan, et oleme kumbki selles keskmisest paremad. Lihtsalt see elukene tundub nii... Me kõik oleme väsinud.

Aga küll Jumal aitab. Või mis?

teisipäev, 19. august 2008

Integreeritud vooruslikkus

Nagu üks kuulus mees, Meego Remmel, on öelnud, tähendab inglisekeelne sõna integrity meie mõistes integreeritud vooruslikkust. Mina arvan, et see sõna on mulle oluline ja kui mul seda elus ei ole, siis olen omadega tuksis.

Eks käi usuringkondades praegu kõva arutelu, et kas Todd Bentley on õige mees. Ikkagi usuliikumise juht, aga läbipõlemise äärel ja pereprobleemides. Samas, paljud on tema löökidest tervenenud ja Jumalat õppinud tundma.

Aga see integreetitud vooruslikkus.

Billy Graham olla üks väheseid usumehi, kes hoidis maailma ees kõik asjad avali. "Tema rahaasjad olid ja on täiesti läbinähtavad," rääkis meie oma evangelist Janek mulle eile. Vooruslik usumees seega, mõtlen ma.

Eks minagi väikse kaliibriga usujuht. Ja mures minagi oma pere ja läbipõlemise pärast. Kiusatusi on ju iga päev ja igasuguseid. Tahan minagi olla avali su ees ja näidata kasvõi enda pärast, mis mu elus toimub...

...blogin, et olla vooruslik.

reede, 15. august 2008

Jääksin ja tapaksin

Istusin tavernas, raekojas. Ilmselt ma polnud ainuke, kes avastas, et terve hunnik herilasi pani ringi ja noolis nii pitsat kui apelsinimahla. Üks amps ja käega eemale, üks amps ja käega eemale.

Mingid naised kõrval lõid aga tõrjumisele käega ning kolisid oma vidinatega tagasi maa alla. Välisterassile jäin mina. Ja herilased.

No ikka heldelt käisid pinda. Võtnuks nad siis nektarit kuskilt lillelt, aga ei. Ikka tulevad kahvlile, taldrikule, klaasigi sisse. Aga vastupidiselt teistele restoranikülastajatele jätkasin ma oma jonni ja võitlesin lõputut võitlust.

Siis tapsin mõne herilase, otsekui sääse. Kõmm ja kõmm! Huvitav, kui elaksin kui grusiin, kes pitsat sööb, kas kohtleks ma inimest kui herilast? Eks herilasetest tõesta kõigis, mis iseloom on inimeses.

Aga sina. Kas oled maa-allaronija või tapja?

laupäev, 9. august 2008

"We were attacked because..."

We were attacked, because we wanted to be free. Nii ütles Gruusia president youtubes inglise keelt mõistvale maailmale. Kes veel ei tea, siis sel ajal kui meie oleme Eesti noortega suvelaagris...

...samal ajal suur karu tungis Gruusia karjamaadele, murdes maha ligi 1600 inimest. Praegu kirjutab meie Postimees, et väike hakkas vastu ja lasi karu 2 hävituslennukit alla.

Mul on raske mõista riikide-vahelisi suhteid, kuna ma ise olen nii väike. Ma ei mõista ei maailma võimukama naise Rice ega meie oma mehe, välisministri Urmas Paeti tööpõldu, millel nemad peavad rügama.

Üheltpoolt olen nagu kogu muu publikum väiksema poolt. Teisalt, eks ma püüa ise ka mõista karu ja tema probleeme. Äkki on naaberkaru kunagi ikka olnud armas karvakera, kes aga kaotanud oma armsakssoojendatud pesa? Või on ta leidnud mesilastaru, kus ta suurte tükkidega liiale läinud ja nüüd kuidagi enda väärikust kogu muu metsa ees üleval tahab hoida.

Väikesed mesilased on aga täna üksi.

Püüan olla ka Gruusia nahas. Mida tähendab tahta seda kuulsat Vabadust? Seda nõuda, selle eest seista? Mida oleks mul öelda oma suhete varal? Kui ei oska lahendada oma tülisid, ja alati ja ainult oma õiguseid esimesena taga ajada, siis ei leevendu ju miski... Kui me lähisuhetes abieluliitudest hoolimata lahutame, siis mõni ime, et ka riigilooma-suhted on nii nagu nad on.

Raske on see õigluse maailm. Kõigil on ju õigus. Raske on ka teist põske keerata, kui oma rahva põski rohkem kui 1600 tükki...

...samas ärkas Eestis ellu vähemalt 5 inimest! Siin Viljandis, Oleviste noortelaagris. Põhjust on ka juubelduseks.

pühapäev, 3. august 2008

Matkimine ja andestus

Praegu on kuum teema autodega rallitamine. Tulin just family-cariga Soomest, seal nägin telekast ligi 400 000 inimest Jyväskylä rallit täiel rinnal nautimas. Palju oli ka Aavalisi ja Sikulisi. Ikkagi aasta suursündmus.

"Siin on see tähtsam kui suusatamine," teadis kohalik rallifänn mulle öelda.

Tegelikult on sellistel päevadel päris ohtlik olla rallimaade maanteedel. Nii nagu suurte jalkavõistluste aegugi, nii ka rallipäevadel - inimesed hakkavad kuidagi matkima telekas nähtut. Oled sa märganud, kuidas poisikesed hakkavad Ronaldosid ja Beckhameid mängima? Ehk pressitakse samal kombel täna ka gaasi?

Samas oli sel nädalavahetusel Eesti meedias väntamisel Joosepi juhtum. Eks kisa-kära üritasid sellest teha nii TV3 kui Postimees, aga kõige suurema uudishimuga lugesin ma hoopis oma teise onu kirjutisi. Tore, et Pets blogis nii andestav tundub!

Ja nii nagu armastatakse matkida sel ajal tipp-sportlaste saavutusi, mida telekas nähakse, usun, et samal viisil matkitakse ka noorema venna reaktsioone. Mis sest, et kasvõi poiste kombel, nädalakese. Ikka on tore, et mul on onud, kes just rahus võivad hingata...

Hingan täna siis minagi.

Kas on ikka inglike?

Öeldakse, et väikesed lapsed on nagu inglid. Ükskõik, kas tegemist on siis punapõskse trullaga, või lokkisjuustes jullaga. Ikka on juntsud armsad. Kohe täitsa esimesest hetkest.

Sellega tuleb meelde, et mõnda minuvanust meest on õnnistatud lause sellise asjaga nagu "beibifeiss". Sellised mehed moodustavad "boibände" ja nad laulavad naistele ballaade. Nemad jäävad paljude jaoks inglikesteks...

Eks öeldakse, et minulgi on kodus väike inglike. Wilma, kes 2 päeva pärast 9-kuune. Ikka heldelt kilkav, energiline ja sotsiaalne olend. Varem, kui ta vanni läks, siis ta silmad särasid. Nüüd siputab rõõmsate asjade peale jalgu.

Aga mida kõik inimesed ei tea, on see, et tegelikult väikesed inglid on mõnikord hoopis nukitsamehe nägu. Raputavad oma hälli ja karjuvad. Jonn näib teinekord suurem kui ükskõik millise täiskasvanu sõim ja viha. No mida sa teed lapsega, kui see väänleb su süles, ja teeb kõik mis võimalik - et lihtsalt teha teisiti kui vanem seda soovib?

Või siis ingli-kadedus. Teate, kuidas nad teiste laste mänguasju, isegi lutte - himustavad. Justkui mängleva mõnuga ära võtavad, ega kuidagi tagasi taha anda. Või kui sünnib perre uus elanik, milliselt nad oma vanemaid vaatama hakkavad?

Kui ma väike laps olin, tegin ma teste kärbestega ja vaatasin, kui kaua nad topsides elavad. Kuigi ise olin ingel, tahtsin teada, mis tunne on neil olla tiibadeta...

Ärge saage minust valesti aru. Ma armastan lapsi. Ja oma Wilmat olen musitanud rohkem kui ükski armuvaludes tütarlaps oma patja või peeglit. Ma austan kõrgelt oma perekonna soove ja vajadusi. Ma olen harjunud andma Wilmale oma kuue, jalutama tema pärast miili rohkem ja olgem ausad - ka keerama teise põse, kui ta mind pisikeste küüntega küünistab.

Aga ta ei ole ingel. Ta on inimene nagu iga teine.

reede, 1. august 2008

Natuke seksuaalsusest

Tegelikult teema Seks on ikka mul südamel. Ja see on okei, sest midagi oleks minus vist korrast ära, kui see südamel ei oleks.

Tahan öelda täna, et ma ei tea peaaegu ühtegi inimest Eestis, kes oleks rääkinud avalikult, kuidas tuleb seksida. Ja ma mõtlen sellist puhast seksuaalset suhet - sellist, kus on palju lähedust (mõlemapoolset) ja vähe haavu ja arme vanadest - kasvõi porniapartneritest.
Sest seks on rohkem kui seks.

Olen veendunud, kasvõi oma elu vaadates, et sellega ümberkäimine on teinud rohkem haavu kui ükski sõda. Oma hävingusse on see viinud rohkem kui ühe impeeriumi...
...ja mis veel olulisem - tihti me ei pane seda isegi tähele, aga - isegi kui raha ja võim on igavesed juurikad, mis rikkunud paljusid, on seksuaalsusele igal inimesel ikka palju suurem ligipääs. Keha, mida puudutada, on kõigil olemas. Aga kahju, et tõelisest seksist nii vähe teatakse ja teada antakse...

...ma lähen nüüd magan oma naisega.

teisipäev, 29. juuli 2008

Tiidrek sai olümpiale

Jess. Tiidrek sai olümpiale!

Mäletan vennas, kuidas sa Tartu tulid ja esimese asjana kiriku kodugrupi üles otsisid. Tuult sulle Pekingisse!

Loe veel: "SLÕhtuleht kirjutab sellest, kuidas Tiidrek Kolgatal jutlustas."

teisipäev, 22. juuli 2008

Jälle üks uus inimene! (Nora Hamer)

Mis tunne oleks olla inimese nahas, kes peale oma 50ndaid näeb iga aasta vähemalt 4 uut lapselast? Minu arust on see tervislik, viljakuse ja õnnistatuse märk. Mu õe perre potsatas järjekordne õun, seekord nimeks Nora Hamer (esimene tüdruk neil!)

Ja siin siis on enamus minu õdede-vendade lapsi pildi peal. No, kui sind peaks juhuslikult huvituma, millisesse puusse see meie Wilma kuulub. Kusjuures, kes veel ei tea, siis meie pere vanim, Peep oma naise Annaga... ootavad jaanuarikuus järjekordset järglast!
Tule, sünnita sinagi!

esmaspäev, 21. juuli 2008

Palun ütle palun

Te ei saa, sest te ei palu. Tuleb tuttav ette?

Või siis... ütle võlu sõna! Ütle "palun"... see on juba kodusem väljend, mida aeg-ajalt ikka kasutatakse. Eriti laste peal.

Sattusin lugema täna ühe langetõbise poisi juhtumit. Ükskord nimelt läks nii, et üks poiss oli maru haige. Ta kukkus hoogude ajal maha, ajas vahtu suust välja, kiristas hambaid ja kangestus. Mitte ainult tema isa, vaid ka ümberolevad naabrid oli tema pärast mures.

Kutsuti kohale A-rühm, kes juhuslikult sealkandis oli. Jeesus ja tema jüngrid. Aga asi ei toiminud. Poiss jäi haigeks, ja rahvas tuli Jeesusele kitule. "Ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle (haigusevaimu) välja, ent nad ei suutnud," süüdistas keegi.

Siis toimus pööre, tegevusse astus Jeesus. Ja täiesti hämmastav kui erinevalt nägi tema! Tegin väikse võrdluse.

1. Rahvas viis haige poisi jüngrite juurde.
Jeesus ütles "Tooge ta minu juurde!"

2. Keegi ütles Jeesusele, et jüngrid ei suutnud tervendada
Jeesus ütles rahvale "Oh uskmatu sugupõlv!"

3. Poisi isa küsis: kui sa vähegi suudad tervendada
Jeesus küsis: "Kui sa usud, siis on kõik võimalik!"

4. Poisi isa palus Jeesust: "Aita mind mu uskmatuses!"
Jeesus käskis kurja vaimu: "Käsin sind, mine välja, ära tule tagasi!"

5. Jüngrid küsisid, kuhu jäi nende tervendamine
Jeesus küsis, kuhu jäi palumine

Kuhu, kelle suhu ta siis jäi?

laupäev, 19. juuli 2008

Kui elaksin uuesti

Sai pisut arutatud selle üle, mis teeks siis, kui teine ära sureks. Kui mina ja Wilma alles jääks... kas püüaks leida uue naise? Kas looks teistsuguse perekonna? Ikkagi alles oma elu esimeses kolmandikus ma ju.

Mõnes mõttes oleks nõme jääda tütartkasvatavaks vallaliseks isaks. Samal ajal kui kõik enam-vähem-õnnestunud paarid viivad lapsi kooli, käivad nende lõpuaktustel. Lasevad endi kodus sünnipäevapidusid korraldada ja viimaks peavad nende pulmas uhke kõne.

Mina vaataks kõrvalt ja ilmselt oleksin kurb. Püüaksin Wilmale seda kuidagi korvata ja viiksin ta tihedamini sööma, ükskõik kuhu. Kindlasti siis Wildesse.

Aga see poleks ikka see.

Kõhutunne ütleb, et kui Greta peaks surema, siis prooviksin oma elus midagi teisiti. Perevärki äkki enam algusest peale ei proovikski? Sest see poleks teisest stardist enam niikuinii see. Kui mul aga oleks korter vanalinnas, külmkapis alati apelsinimahla, iga kuu uus raamat riiulis... ja aega nende lugemiseks...

...ja kui ma siis tihti maanteid kulutaksin ja ka hotellides julgeksin ööbida, ehk oleksin ma ka siis õnnelik?

Kui Greta küsis, miks ma nii mõtlen - sest täna oli ju super perepäev - siis ma ei osanud midagi korralikku vastata. Elu lihtsalt tundub praegu selline üle-eesmärgistatud, tühi-ja-pisut-kurnatud, nagu kõik oleks rööbastes-aga-ainult rööbastes.

Võib-olla on ka asi selles, et tunnen, et nii palju on kaalul! Iga mu otsus on jube saatuslik, ja iga mõttekke võib viia mind kohtadesse, kuhu ma jõuda ei tahaks. Ainuüksi idee moraalsest langemisest paneb mind mitte unistama ja rõõmu tundma, vaid ettevaatlikult oma järgmiseid samme sellel elunööril astuma.

Aga ma ju ei ole mingi akrobaat. Lihtne inimene rahva seas, koos naise ja lapsega.

reede, 11. juuli 2008

Ettevaatust, kuri sõber

Kuna autovõtmete kaotamise saaga jätkub, siis jalutasin täna vähemalt 5 km tööle. Ilus hommik iseenesest, sai rohkematest asjadest arutada Jumalaga (kõrvalvaatajale kindlasti skisofreeniline tegevus)... aga eks kohtasin teel tööle ka paari kurja sõpra.

Kõnnin aiast mööda ja laksti! "Auh, auh, auh!" Võpatan, raputan pead ja tunnen ranitsa all külma higi.

Varsti tuleb uus aed. Käib raksti! Kellegi karvane pea hüppab pooleteise meetri kõrguse aia peale ja hakkab sama moodi lahmima: "Auh. Auh! Auh!!!" Aial on silt: "Kuri".

Eriti räme mu meelest! Kunagi öeldi koerte kohta, et ta inimese parim sõber. Meie varakapitalistliku rahva hinges on aga individualismi pisik, mis need sõbrad defineerinud kurjamiteks. Tänapäeva inimesed ei istuta aedadesse mitte lilli, vaid toovad sinna kihvadega looma.

Ja tagatipuks panevad näoga tänava poole sildi: ettevaatust! Või siis lihtsalt ja lakooniliselt: siin on keegi kuri. Mis mõttega?

Noja, eks piibelgi õpeta, et vara paneb inimesi üksteist kartma. Aga samas, kõigi nende siltide ja haukumistega kaob mul igasugunegi isu kellelegi külla minna. Ka tööle jalutada. Oh, kallid kaasmaalased - mõelgem parem, kuidas hoiatuste asemel külalislahkust jagada. See oleks tunduvalt suurem väljakutse.

Meid siin Tartus ju rohkem kui 100 000. Mõtle milliseid inimesi kohtaks haugatuste asemel!

neljapäev, 10. juuli 2008

Tagarääkimine

Ma ei ole küll suur keeleekspert, aga on minulgi hetki, kus ma hambaid tugevasti üksteise vastu surun ja keeldun kaasa rääkimast. Seepärast, et mul on allergia tagarääkimise vastu.

See on vist mulle kaasa antud. Vanemad panid paika ka külalisi, kui keegi köögilauas kedagi tagantpoolt mürgitas.

Huvitav, mis oleksid asjad mida inimesed sinu puhul räägiksid? Mis neid segadusse, hirmu, närvi ja meeleheitele ajab?

Kõik tegelikult teavad, et selline asi ei ole ilus. Aga mu meelest, mida lobisevam on suu ja sõnarohkem kultuur, seda rohkem meist ka räägitakse. Teinekord päris õudne mõelda, mis kõik inimesed selja taga teha võivad!

Ma saan aru, miks see tagumiku taga rääkimine nõnda ahvatlev on... see on ju otsekui leevendus ja teraapia su haavadele! Südamepuistamine. Ja kui teine veel kaasa noogutab, siis see kui sotsiaalne jooming. Aga nagu ka alkoga, nõnda kaob ka selle uim ja hiljem tuleb peaparanduseks teinegi täis rääkida...

Tagarääkimine ei ravi kedagi.

Nojah, ehk on ka erandeid? Õigustatud rääkimisi. Kuidagi peab ju maailma asju saama arutatud ja eks vanematelgi ole vaja vahest omaette magamistoas arutada lapse arengut.

Iseasi muidugi, kas nüüd ühtäkki kõik me lapsed on.
Ja kas mitte meie ole hoopis teiste lapsed?

teisipäev, 8. juuli 2008

Väikesed asjad

Räägitakse suurtest asjadest. Et suured autod on lahedad, suured mõtted on sügavad. Suured musklid on kihvtid, ja suured tissid on ligitõmbavad. Suured portsud on "megad" ja suured ostukeskused on "hüperid".

Mulle aga tundub, et hoopis väikesed asjad on need, mis meie ümber tantsu kargavad. Enamus asju meie elust on väikesed.

Ja just väikesed asjad on need, mis teevad me päevast päeva. Hea päeva ja musta päeva.

Ma täna kaotasin autovõtmed ära. Kaotasin umbes 3 töötundi ja lõunasöögi. Sain stressiune, pahura tuju ja hunnikuteviisi mõttetuid mõtteid.

Suurus ikka loeb. Eriti kui asi on väike, aga sinu jaoks suur.