
Kui Tartu ainus mustanahaline tudeng meil
Ristteel jutlustas, siis ta ütles: "Eestlase jaoks on kodu väga oluline." Ja kui kasvõi meie rahvuslaulik Olav Ehalale mõelda, siis eks see kodu ole me pühapaik küll.
On sul olnud kunagi võimalik vaadata teise inimese kodusid?
Ma ei mõtle seda kadetsevat vaatlemist, vaid uurivat - võiks öelda isegi, et misjonäri - pilku. Kuna me Gretaga praegu tahame oma pere telgivaiu kaugemale seada, siis meil on olnud see võimalus.
Näha tartlaste kodusid.
Näha spiritualiste, kes ehitanud seinale klaasist mosaiigi, kus elevant mediteerib. Samal ajal kui viiruk hõljub soojas puukoridoris ja köögis vaid külm vesi.
Või taksojuhti, kes kodus lustakaid laule laulab. Kel kass teeb parketile kakat ja tütar öökapile pannud Kivirähi jumalavallatu raamatu.
Ma vaatan neid asju. Ilmselt seepärast, et olen misjonär ja otsin evangeeliumi uksi ja ebajumalate altareid. Mõned küsimused, mida küsin kui oma naabrite ellu vaatan:
Väärtused
1. Milline tubadest on kõige suurem? Millised asjad on kõige uuemad? Kuidas on paigutatud istumine, kas ümber teleka, laua või kas üldse selles majas istutakse?
Elustiil
2. Mis kellaaegadel ollakse kodus? Milliseid ajakirju tellitakse? Mis sagedusele on raadio tuunitud?
Kogukond
3. Milline on nende ühistu? Kui tihti nad kogunevad? Millised on nende ühistöö saavutused? Kas nad tunnevad oma naabreid nimepidi?
Armastus
4. Mida ta sulle näitab kui kodu tutvustab? Milliseid kohti on ta ise remontinud või tunneb lähemalt? Mis raamatud on riiulil, ja mis raamatud on põrandal?
Eestlaste kodusid saad vaadata
siit.