Läksin täna kahe loengu vahel Co-Marketisse. See, mis kaubahallis. Võtsin kukleid ja traditsioonilise Tartu limonaadi. Ja läksin järekorda. Jälgisin kui hästi klienditeenindaja suhtleb ja inimeste omapäraseid lõunamenüüsid. (Üks võttis rulli vetsupaberit ja 2 pakki sifkasid).
Minu ees seisis koolivend, pika patsiga habemik. Nägupidi teame, suhelnud pole. Ja kui ta oma ostu ära teinud oli ja mina veel maksin, kukkus tema 7Up minu traditsioonilise limonaadi peale. Nii et mu pooleliitrine pikali käis ja seest vahutama lõi. Uh-oh, mõtlesin. Mulle ei meeldi loksutatud joogid ja nüüd mingi suvaline vend ajab selle lambist pikali. Nii palju me ju tunneme üksteist, et võiks vabandada. Aga ei vabandanud. Mida teha?
Mõtlesin, et säilitan oma staatuse. Ei tee suurt väljagi, muigan pigem üleolevalt ja jätkan maksmist. Mis mul ta vabandusest ikka... Ongi parem kui ta ei vabanda - või ei julge vabandada. Las tunneb süümekaid, mõtlesin. Selline lahendus pani mind üsna hästi tundma.
Hiljem, kui loengus istusin ja sellesama koolivenna selga vaatasin, mõtlesin - et soove ja mõtteid saadame üksteisele pidevalt. Nii avalikult kui salaja. Avalikult pigem ilusaid ja salaja pigem koledaid. Eks ikka neid, mis meid endid hästi panevad tundma.
Selline siis oli minu traditsiooniline süümekas, mis Co-marketis täna korda saatsin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Mõistan sinu süümekat. Vahest ma saan pahaseks inimeste peale, kes täis bussis millegipärast minu vastu puutuvad (mitte, et neil oleks muud võimalust, aga ikka ärritab) Ja siis saadan neile mõned põlestavad-imestavad pilgud, mis justkui ütleksid "khmmm...Vabandust!!!!! see on minu privaat-ala"... ja pärast on mul süümekad kaa
Postita kommentaar