vend vs vend

Jaanuari alguses läheb Tartus ristimiseks. Emajõe Ärikeskuse saunas, tulevad uued Risttee koguduse liikmed. Kift. Eile kirjutasin sellest uudise, www.risttee.ee. Loe, kui aega leiad.

Aga mis mind seda kirjutades mõtlema pani, oli hoopis - vendade erinevus. Mina vs Peep. Ta näeb ikka asju hoopis teisiti. Kuigi oleme vennad.
Minu meelest on jaanuarikuises ristimistalituses eelkõige iroonilised sümbolid - pläskus sünnivad uued jüngrid; saun on prestiiži armastavale seltskonnale; 13- korrus. Aga Peep näeb asjas hoopis jumalikumaid sümboleid.
"Ristimisteenistuse toimumise kohaks on Plasku 13. korrus, mis on otsekui sümboolne püüd Jumalale lähemale," kirjutab ta tänases listikirjas ristteelistele.

Ma poleks sellise tõdemuseni jõudnud ka kõige suurema pingutuse korral. Sest me mõtleme erinevalt. Ka vennad. Ilmselt just see, kui harva me seda endile teadvustame - tagab ka meile aeg-ajalt arusaamatusi teistega. Ja jätab meid ilma paljudest maailmapildi rikastumisvõimalustest. Nii palju kui on inimesi, nii palju on mõtteviise. Kift.

Traditsiooniline süümekas

Läksin täna kahe loengu vahel Co-Marketisse. See, mis kaubahallis. Võtsin kukleid ja traditsioonilise Tartu limonaadi. Ja läksin järekorda. Jälgisin kui hästi klienditeenindaja suhtleb ja inimeste omapäraseid lõunamenüüsid. (Üks võttis rulli vetsupaberit ja 2 pakki sifkasid).
Minu ees seisis koolivend, pika patsiga habemik. Nägupidi teame, suhelnud pole. Ja kui ta oma ostu ära teinud oli ja mina veel maksin, kukkus tema 7Up minu traditsioonilise limonaadi peale. Nii et mu pooleliitrine pikali käis ja seest vahutama lõi. Uh-oh, mõtlesin. Mulle ei meeldi loksutatud joogid ja nüüd mingi suvaline vend ajab selle lambist pikali. Nii palju me ju tunneme üksteist, et võiks vabandada. Aga ei vabandanud. Mida teha?
Mõtlesin, et säilitan oma staatuse. Ei tee suurt väljagi, muigan pigem üleolevalt ja jätkan maksmist. Mis mul ta vabandusest ikka... Ongi parem kui ta ei vabanda - või ei julge vabandada. Las tunneb süümekaid, mõtlesin. Selline lahendus pani mind üsna hästi tundma.

Hiljem, kui loengus istusin ja sellesama koolivenna selga vaatasin, mõtlesin - et soove ja mõtteid saadame üksteisele pidevalt. Nii avalikult kui salaja. Avalikult pigem ilusaid ja salaja pigem koledaid. Eks ikka neid, mis meid endid hästi panevad tundma.
Selline siis oli minu traditsiooniline süümekas, mis Co-marketis täna korda saatsin.

Aitäh sulle!

Kallis päevik, see on minu esimene sissekanne. Ütlen otse välja: hakkan sulle kirjutama asjadest, mis mulle on olulised. Millele ma mõtlen rohkem kui muule ja võib-olla mille üle ei vaevle keegi teine. Kirjutan asjadest, mis mind üles tõstavad ja rivist löövad. Et olen inimene, siis anna mulle andeks kui mõni arutlus on liiga tundeline ja hinnanguline. Võta arvesse ka mu iseärasusi: olen osa vähenevast rahvusest - eestlane. esindan sellest vaid poolt mõtteviisi - mees. mõtlen kriitiliselt - tudeng. ja kõnelen asjadest, mida ma ei suuda muul viisil tõestada kui ainult oma isiklike kogemustega - usklik. Mu nimi on Märt Saar.

Ja aitäh sulle, anonüümne lugeja, et minu lugu loed. Tunnen end selle võrra väärtuslikumana. Ja vastutasuks sinu huvile tahan Sind julgustada elamaks igapäevast elu.

Järgmise postituseni!
m.s.