Mõned müüdid raadioinimese elust

Ärkad üles. Vaatad värisevat mobiili. Kell näitab 5:00. On aeg kummitarzanlikult voodist välja krapsata ja kardinad eest tõmmata. Esimesed päevased tegevused ära teha, valida kõhutunde ja esmaste emotsioonide järgi oma lemmik-CDd ja jalutada stuudio poole.

Niimoodi algab päev hommikuprogrammis.

Postkast on oluline. See, puidust, lukuga... Sest sealt saad esimese teabe sellest, millist kirjandust on su kuulajad tänasel päeval juba lugenud. Saad teada, millest kõneled ka ise, kell 7:30, sest siis on Postimehe tutvustus.

Autod on udused ja härmas. Nagu auto seal Titanicus. Jalutad neist mööda.

Kevadel on loodus džungel. Ütlen seda korduvalt oma kuulajatele. Et rumalad on need eestlased, kes lähevad kevadet nautima lääne-euroopasse, ega oska näha meie endi keskel ärkavat loodust. Sest, kes 5:30 on keset nõukaaegseid kortermaju, teab hästi, et siis on linn tõeline džungel! Linnud jahutavad kisakooris võidu mune.

Ja jõuad stuudiosse. Lööd vähemalt kümme masinat põlema. Kuulad esmakordselt oma häält, ja avastad mõnikord, et nina on kinni... või on iivelduslima, nagu ükskord... mäletate?

50 minutit on aega, et lugeda sisse teadelõik, mida hiljem lastakse eetrisse korduvalt. Siis saatekavad. Ning printida ühtekokku suuremad päevauudised. Valida esimese tunni muusika... mõelda tervikule. "See peab olema ühtne, aga dünaamiline," nagu öelnud vana tegija Tauno Toompuu. Ta läks raadiost papiks.

Mõnikord on nii, et kuigi oled mikrofoniga, ei tee piiksugi. Lihtsalt oled tükk-tükk aega vait. See on imelik tunne. Eetris on muusika, aga ise oled vait. Mõnikord mõtlen, et kas ma olen surnud ja üksi, või on tõesti mu ümber sajad kuulajad üle eesti, aga ka venemaalt ja internetist. Ei tea.

Mõnikord ütleb keegi, et ah - Pereraadiol pole mingit mõju. See on vanatädikeste raadio... aga kas ikka on? Ma tean kolme noort inimest, kes on tundnud, et läbi raadio on nendega rääkinud Jumal ja nad on saanud kristlikes terminites päästetud.

Veel on terve hulk pastoreid, kes ootavad oma võimalust pääseda eetrisse ja rääkida sel viisil oma kolleegidega. Neile nõu andes. Üleskutsudes. Sest raadios on mõju...

Või siis alateadlik mõju. Seda me ei teadvusta. Aga ümber köögilaua võime märgata... Ükskord sõime oma hiiglasuure perekonnaga traditsioonilist pühapäevaeinet ja siis äkki kuulen keset mitut dialoogi, et vanaema räägib...

Jutt on olnud parasjagu Eesti suurimast baptistikogudusest, Olevistest. Teate, see pool-rohelise torniga hoone, mis kord oli isegi maailma kõige kõrgem ehitis?

Siis kuulengi. Vanaema ütleb: "Jaa. Oleviste! See on kirik, millel seitse nägu."

Seda öeldes tuli mulle flashbackina meelde pooleteisenädalatagune intervjuu Siim Teekliga, Olli vanempastoriga, keda ma torkisin teemal: kas kirikupingil istuja läheb pastori nägu. Ja kas tema siis näeb kantslisolles palju oma nägusid...

...Mille peale tema ütles, et teadaolevalt on Olevistel seitse pastorit ning igaühel neist on oma nägu. Seepärast on see ka kirik, millel seitse nägu.

Sedasama lauset oli muuseas, seebikate kõrvalt, kuulnud ka minu vanaema. Ja nagu näed, sellise kuvandi oli ta saanud ka Olevistest.

Ja te ütlete, et Pereraadio ei mõjuta meie igapäevast elu? Mõjutab, ja veel nii, et me sellest arugi ei saa...