Istun viimast tunnikest veel üleval ja mõtlen muidu-mõtetele lisaks karaktereid. Sest see on see päev, mil käes järjekordne GU (51.nimelt!) ja ma astun-jooksen-rooman Vanemuise lavale.Sel korral siis vanas heas näitlejaametis... aga veel kunagi varem pole olnud mul ühe õhtu jooksul nõnda pikka tegelaste galeriid!
Ja tegelikult pole ka veel kunagi nii vana olnud. Ning kunagi varem pole mind nõnda mitmete võimete poolest korraga proovile pandud.
Kõigele lisaks pean suutma särada paljude lemmiku Danieli kõrval.
Nüüd. Nii palju kui ma teatriasjandusele olen mõelnud, siis on mõned asjad, millest lähtun, kui tegelasi peas valmis joonistan. Usun, et hea-meeldejääv-naljakas karakter peab olema:
1. Omapärane. Milleski teistest eristuv. Mingite tunnuste poolest silmapaistev.
2. Enesekindel. Olemuselt enesekindel ka siis, kui mängib ebakindlat. Näitleja peab suutma tema sees enda üle naerda.
3. Kordumatu. Ta peab olema loodud selleks hetkeks, mitte olema koopia varasemast või alge hilisemaks.
4. Stereotüüpne. Kuskil temas peaks olema siiski mingi iidne võti, mis ta naljakaks teeb. Midagi stereotüüpset. (nt mees-aga-naine, suur-aga-äpu, väike-aga-kurjam)
5. Elav. Vast see ongi raskeim, aga ta peaks mängima ikka maailma kõige tagumistematele ridadele, mitte lihtsalt saalile. Ta peab väärima oma elustamist.
Eks siis näis, kuidas ma oma teooriaid rakendan.
1 kommentaar:
Püüeldes olla väga oma eeskuju või iidoli sarnane unustad sa iseenda. Iga inimene särab just iseendana. Igaühel meist on omad fännid.
(see oli nüüd selle lause kohta, kus sa ütlesid, et pead suutma särada Danieli kõrval.)
Aga kujuta nüüd ette, et siin Tallinnas on üks tõsine sinu fänn, kes on kuulnud Danielist vaid mõnda asja. Ja sõna Daniel tuleb talle vaid tuttav ette.
Kindlasti on neid inimesi veel palju kellele sina, või keegi kolmas oled kõige suuremaks lemmikuks.
Sa kirjutasid sellest milline peaks olema üks tegelaskuju. Ma arvan, et iga inimene on selline.
Muidugi laval peab kõik natukene ülepingutatud olema kui tavaaelus.
Postita kommentaar