neljapäev, 12. juuni 2008

Laulurahvas iga kell?

Vaatasin filmi Laulev Revolutsioon. Kogu meie ajalugu oli 1:31-lise purgi sees. Narratiiv ise oli ilusalt muinasjutuline (halb algus, keerulised ajad, ilus lõpp). Ja omapärane eestlane (laulev võitleja) tuli selle seest ka ilusti esile.

Aga kui palju on selles tõtt tegelikult, et me laulame? Duši all laulavad ju kõik. Ja Eurovisioonist on kopp ees teistelgi rahvustel.

Või olen ma tõesti koos sinuga laululembesem kui teised siin munal?

4 kommentaari:

Maria ütles ...

Dushi all ei laula sugugi kõik. Meie neljaliikmelisest perest laulab dushi all ainult üks. Kõige väiksem pesamuna, kes muide laulab igal võimalikul ja võimatul hetkel. Oleks tal siis hääält või midagi... Üks kiunumine ja undamine päevad läbi...
Aga laulmine on meid ju ühendanud. Laulupeol, laulukaare all laulda on väga eriline tunne. Laulupidu telekast vaadates tunnen ma alati kadedust, et ei ole seal.
Ma arvan, et need öölaulupeod andsid inimestele ühtsusetunde. Sai tunda end koos kaasmaalaste ja mõttekaaslastega.

Erika ütles ...

Oi laulsime küll, siiamaani lauldakse. Kui paljudel rahvastel on siiamaani suured üldlaululpeod? Ma olin laps nende 80-tel. Kuid ma mäletan seda tunnet. Ausalt, mina nutsin lahinal kui seda filmi esimest korda vaatasin. See tunne, mis filmist välja paistab on väga ehe, väga tõeline.

Maris ütles ...

Mina nutsina ka, pärast koolis vaatamist läksin poodi ja ostsin DVD, et mu vanemad ka sellest osa saaksid. Ja leian küll, et oleme väheke laulumeelsemad kui teised rahvad. Kasvõi punklaulupidu?! Kohutavalt tore oli, laulsid isad ja väikesed kolmesed lapsed. Kõik, ja noh seda üldlaulupeo tunnet ei saa millegagi võrrelda.

Tiina ütles ...

ma olen üritanud duši all laulda, aga ei suuda:D muidu meeldib küll väga laulda, kooris käin ka.
Ja tõesti, see Laulev revolutsioon on võimas film. Väga meeldib. Eelnevate kommentaaridega olen ka täitsa nõus.