Nagu te kõik teate, ei ole paljut vaja, et asjadel mõte ära kaotada. Nii on ka sugupuudes. Pole tarvis paljut, et lapselapsed traditsiooni ei mõikaks ja kas kõik maatasa teeks või uue ratta leiutaks."Mis mõttes meie vanaisa oli pastor," võivad küsida lapselapsed. "Ja siis?"
Tegelikult läheb terve hunnik infot kaduma juba ühe generatsiooniga. Näiteks üks mu õdedest jupp aega võitles selle vastu, et miks peaks koguduses armulauast osa võtma kui kõik on nii tõsine ja kurb. Ta teadis, mida on vaja teha... aga kaduma oli läinud "miks on vaja teha".
Kes mäletab eelmist suve, siis minu seiklused väikese Mayaga tõestasid seda, et ka mänguasjadel võib mõte ära kaduda. Mina nägin maas vanaaegset telefoni, ümmarguse numbrilauaga. Tema ütles, et "ei ole see mingi telefon, see on koer!"
Megachallenge on see tegelikult. Kujutan ette, et see 3 põlve mõtte-kaotus võib saada saatuslikuks mitte ainult perekondades ja kirikutes, aga ka ükskõik kus mujal. Olgu meil tarkust selgitada pisikestele inimestele, mida me teeme ja miks me teeme.
Muidu arvavad veel, et pärandame igasugu koerasid. Aga pärandame me jee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar