Sõjaväelasest pereisa

Brian on sõjaväelane. Sõdinud nii Iraagis kui Afganistanis, aastaid. Ka mujal. Tegelikult on ta väga noor kutt. Tõsi, veits vanem kui mina, aga siiski valmis koos minuga steak'i (lihakäntsakat) sööma.

Minu kallis sõber Adam tutvustas teda eile mulle.

"Minu suurim probleem on joomine," ütles Brian madala sõjaväelase tooniga ja naeris mehiselt. Juuksed on tal ilusti kandiliseks lõigatud, aga prillid annavad talle targa mulje. "Aga igal ühel on oma probleem. Mõnel on selleks suhted, mõnel midagi muud..."

Mis mulle Brianis meeldis, oli see, et ta ei vaadanud mulle ülevalt alla. Sest mida on minul pakkuda oma Eesti kaitseväe kogemusega talle? Või miks peaks tema vaevuma mulle selgitada, mida üks või teine asi lihamenüüs tähendab?

Tal on neli last. Ühte tahtis peatada tulemast, aga siis lõi käega. "Ma enam ei kujutaks elu ette ilma selle viimase poisita."

Tegelikult, tema elu võtmehetki oli see, kui abikaasa ütles talle, et ta sõjaskäigud lõpetaks. Tubli usklik naine nagu tal on, ei ähvardanud ta mitte lahutusega vaid ütles lihtsalt: sul on kaks varianti, sa kas tunned oma perekonda või möödub aeg, ja sa enam meid ei tunne.

Brian tegi õige valiku. Ja nii me siis trimpasimegi, tema õllet ja mina apelsinimahla. Brian on aga tegelikult sõjaväelane edasi... nad käivad perega regulaarselt koos tulistamas. Nii 800m kauguste snaiprite kui compound-vibudega. Minu arust on see täitsa neat!