Üks ilus meenutus

Igal aastal omad loomad. Tegelikult päris häiriv, kui paljud Pauksoni ennustusi loevad ja Postimehe viimast lehekülje sirvides noogutavad. Inimesed tahavad teada, mis neid ees ootab. Ja isegi kui usklikud ei taheta olla, usutakse ikka midagi...

Kui aga vaadata tagasi, on palju selgemini näha, seda mis oli ja millesse uskuda tasus. Näiteks aasta tagasi see oli kui blogis rääkisin loo Naisest ja maost. Pärast tuli välja, et Hiiumaalt oli keegi seda kantslis tsiteerinud. Ja et ühele täiesti suvalisele (minu jaoks suvalisele) emale Lõuna-Eestis seda näidati lugeda.

Imelik mõelda, aga 2 aastat tagasi see juhtus, samal päeval kui täna... Kuulsin, et Joonatan Lige on autoavariis ja koomas. Aga nüüd, nägin teda jälle, läks alles paar tundi tagasi Tartus kirikusse. Tasus ikka uskuda palvetesse!

Aga kõige rohkem...

...kõige rohkem läks mulle sel aastal ikkagi korda see, mis Greta mulle alles üleeile Tallinn-Tartu maanteel ütles. Oleme vist väga raske abieluaasta läbi elanud, sest mul on ülepea tööd ja Wilmaga pole ka kunagi varem harjunud.

Greta tuletas mulle meelde, kui palju ta mulle tegelikult meeldib. Olin näinud Soomes koduvideode peal, milline ta oli noorena olnud. Ikka väga kihvt, meenusid kõik omadused, mispärast ma temasse 6 aastat tagasi armusin.

"Sa pead julgema laskma endale meeldida mind sellisena nagu ma olen."

Mina, vana raibe, olen aga kõige selle ülepingutamise kõrval püüdnud teda alateadlikult kujundada mingiks häguseks nais-standardiks. Sel mustal maanteel tulid pisarad silma ja kuidagi uus armastus oli sündinud.

Loodan, et sellest jääb palju-palju mälestusi aastaks 2009. Ilusat aastat sullegi! Aitäh, et mu blogimõtteid lugenud oled.