Tihti puutun kokku inimestega, kes piiblit ei loe. Lugemisisu ei olegi nii tihti kadunud. Pigem on asi selles, et lugemine tundub raske. Ja lugeda lihtsalt ei osata."Õnnis on inimene, kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda." (Laulud 1)
Annan paar nõuannet, kuidas end piiblisse istutada:
Iga päev - võta aega iga hommik, kui pea on värske ja päevarütm veel valimata.
Suuremast väiksemasse - loe kõigepealt suurem kontekst, siis peatükk, siis tähelepanuväärsed laused.
Tegusõna teoks - otsi tegusõnu ja küsi, kuidas neid ise praktiseerida?
Paar küsimust, mida küsida istutades:
1. Mis sulle silma hakkas, mida märkasid?
2. Mida õppisid inimese kohta?
3. Mida õppisid Jumala kohta?
4. Mis väljakutse see lugu sulle esitab?
Garanteerin häid piiblilugemiselamusi ja viljakaid aegu veeojade ääres!
2 kommentaari:
mitte, et ma nüüd kuidagi hakkaks piibli lugemise vajalikkuses kahtelema, aga mida tegi inimkond enne seda nende paljude aastasadade jooksul, kui piiblit käepärast polnud (polnud trükimasinat, raha või tõlget) või kui lugeda ei osatud? kas tõelised, vaimusõnaga toidetud ja relvastatud kristlased on viimase paarisaja aasta nähtus?
mis on alternatiiv, ühesõnaga.
vanast ajast:
aga paarsada aastat tagasi ei olnud küll sellist rikkust, mis meil saadaval on praegu. ikka täiega veab meil.
alternatiivist:
kui nii vaadata, siis piibli teeb oluliseks ikkagi sõna seal sees, mis väga hästi levib ka suusõnaliselt. ja tegelikult palju täpseminigi, kui ringis on grupp inimesi. kõik korrigeerivad ja tulevavad meelde vanu lauseid-termineid-pilte-lugusid.
Postita kommentaar