"Miinimumprogramm," kommenteeris sellist suhtumist mu sõber Kuldar.
Ja äkki peabki olema? Mis siis kui me enamus asju oma elus teeksime nii? Kui vaid Jumala ja näiteks abikaasa armastamine oleksid nii palju kui võimalik, aga kõik muu nii vähe kui võimalik?
Kas me elude kvaliteet tõuseks? Kas me tooksime sellega rohkem Jumalale au? Mis muutuks me elus?
Mulle väga meeldis see, mida Jeesus ütles oma jüngritele, kui nad olid hakanud kahekaupa käima väljas kuulutamas, tervendamas ja kurje vaime välja ajamas. Ta kuulas nende üleloomulikke kogemusi ja nägi ümberolevat sagimist. Ilmselt tundis ka nende väsimust.
"Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!"
Kuidagi nii armas. Ta teadis, millest nad läbi läksid. Ja kuidagi nii tähendusrikkalt ütles, et puhake pisut.
Aga siis tulid rahvahulgad neile ikkagi järgi ja Jeesusel hakkas neist hale. Ta hakkas ise kuulutama ja tervendama. Ja pärast pikka päeva jagas koos jüngritega 5000 mehele toitu...
Mulle meeldis see, et Jeesus ei plaaninud teha tegelikult nii palju kui võimalik. Ta tegi nii palju kui oli vajalik. Ja ta tõmbas nii endale kui teistele puhkepiiri juba enne nende võimete piiri.
Jeesus ise ei väsitanud end, aga kui vaja oli, ta teenis ka väsinult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar