Ma ei ole mingi valevorst kui ma ütlen, et teinekord tahaks lihtsalt juhtme seinast välja tõmmata ja kuhugi ära kaduda. Vahet pole need lähedased, lihtsalt kuhugi uttu kaduda ja unustada kõik. Kõik hea ja halb. Sest niikuinii on kõik nii õhkõrn ning elust ei oska va inimeseloom mõnu tunda.Imelik, et sellised mõtted tulevad pähe just siis, kui midagi olulist teoksil on. Siis, kui olen plaaninud teisi päästa. Nende ellu astuda ja öelda: võta aeg maha, puhka. See on kõigest illusoorne stress... sa suudad!
Suure hulga raskusi lisab turjale Ootused. Et sa lihtsalt pead lõpetama! Et sa pead olema hea juht! Ei, rohkem veel... sa pead seejuures suutma majandada nii, et perekond ei saa kannatada! By-the-way, sina oled määratud olema teistele eeskujuks. Pea seda meeles!
Sa pead kooli lõpetama! Sa pead järgmisel nädalal suutma viia projekti Sessi-stress ellu nii, et keegi ei vingu, kõik on rõõmsad, kõik tänavad Jumalat! Ja kui kriitikat peaks tulema, olgu sul seda tarkust ja paksu nahka seista sirgelt ja siiski, nii et kõik saavad üles ehitatud!
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Aga kuna sa tead, kuna miski sind tapab? Inimene pole tank.
Kuulan Beethooveni seitsmendat sümfooniat, äsja on öelnud kolm-neli inimest järjekordsed Ei´d. Üks kann on hakanud suurest arvuti-ees-istumisest valutama. Kõik, mis silme ees virvendab, on lõputu to do list...
Miks see maailma-päästmine nii raske peab olema?
8 kommentaari:
Nii see on :)
Kui kedagi juba päästma lähed, siis pooleli jätta ei tohi, kui ka ise väga ära väsid... St - pigem teed kasu asemel kahju, kui lähed mutikest üle sõidutee aitama, ja poole tee peal arvad, et nüüd ta saab ise edasi vast, sest sul pole aega ja sa ei jõua...
Tere! Olen Erika ja olen Kolgata koguduse liige. Ma ei tea, kas see aitab Sind... aga sina ei peagi kedagi päästma, seda peab tegema Jeesus. Mind see mõte tavaliselt aitab. Ma ei mäleta täpselt kus Piiblis see on kirjas, aga "ära karda, sa pisike karjake, küll Tema toimetab kõik hästi!"
See on Jumala õppetund, mida me kõik ükskord õpime. RAsked ajad ongi selleks, et pärast häid aegu hinnata.
Keegi peab ju lõpuks "jah" ka ütlema. Ära muretse ja lase Jumalal see asi lahendada.
Märt, sa oled lihtsalt inimene!!!
Ei ole lootusetuid olukordi, on ainult inimesed, kes on enda suhtes lootuse kaotand. Ära kaota oma usku!
tead mis, kuna suhtlemine on juba läbi blogi siis...
kaogi vahel ära, kas või 5 minutiks. mõtle end kuhugi.
mina kaon vahel kaosest . ma olen siis mõttes sipelgas rohu sees. või siis öösärgis metsade vahel aasa peal pikali, või siis olen kadunud ka Jumala jala peale. mis 'on väga suur ja kuhu ma kerra tõmbun ja vaikseks jään. mind on aidanud 10000 korda.
lihtsalt su mõte põgeneda, on hea mõte!
Vaene Märt!
Mulle tuli kohe meelde Sõrmuste isanda film, nii kolmanda osa lõpp kus nõrkenud Frodo muudkui vantsib ja vantsib oma neetud sõrmusega, mäetipp Kõikenägeva silmaga teda jälgimas, jõud on otsas aga enam ei jaksa minna... (no ta on 10 tundi filmi seda sõrmust juba vedanud kah).
Pole raamatut käepärast, muidu tsiteeriks, miks Frodo ikka edasi tatsab :)
Õnneks meil elu lihtsam kui Tagamaal, midagi hullu tavaliselt ei juhtu, kui kiire-kiire mööda läheb. Jõudu sulle!
Aga Reenalt imeilus mõte, lähen kohe isegi öösärgis metsa!
Ma lisan veel 1 tsitaadi, mis oli tänases "Sõna tänaseks päevas". Võibolla mõned loevad seda. Minu jaoks oli see kogu praeguse hetke olukorra keskel rusikas silmaauku:
"Tunneta oma kiiruspiirangut!
“Arutu agarus pole hea, ja kelle jalgadel on kiire, eksib ära.” Õpetussõnad 19:2
Paljud meist sõidavad nii, nagu kiirusepiirangud oleksid vaid soovituslikud. Ei, kiirusepiirangutel on kindel põhjus – meid kaitsta. Kui Sa neid eirad, võid kergesti õnnetusse sattuda. Sama kehtib Su elu kohta. Kas tood tööd koju kaasa, jääd pärast laste magamapanekut ja abikaasa uinumist kauaks üles? Kas jätad söögikordi vahele, et saada järje peale paberitöödega, mis paljunevad nagu umbrohi aiamaal? Kas kihutad autoga koosolekutele, kiigates samaaegselt märkmikust järgmise kohtumise toimumisaega, juues kohvi ja rääkides mobiiltelefoniga? Kas pole pisut hullumeelne kihutada kaasaskantava kontoriga 100 kilomeetrise tunnikiirusega mööda tänavaid?
Vahel on meil kiiremaid aegu ja vahel rahulikumaid. Vahel tuleb ette ootamatuid võimalusi, mis vajavad lisaaega ja tähelepanu, kuid Sa ei või arvata, et suudad alati peadpööritaval kiirusel ringi kihutada. Sa oled surelik ja õrn olend, kellel on füüsilised, emotsionaalsed ja vaimsed vajadused. Sa ei ole robot, kompuuter ega mootor, mille saab nupule vajutades tööle panna. Isegi need mehaanilised seadeldised ütlevad lõpuks üles, kui Sa kütust ei lisa ja hooldust ei anna.
Kuidas siis avastada ja toime tulla kiiruspiiranguga? End läbi ja lõhki tundma õppides! Pööra tähelepanu oma kehast lähtuvatele signaalidele, sellele, kuidas reageerid teiste ja enda seatud nõudmistele. Kui oled nii väsinud, et ei suuda enam keskenduda, siis puhka. Ka Jumal puhkas! Ära jäta ka oma hinge unarusse – Sa võidad rohkem jõudu, tarkust ja perspektiivi, kui veedad iga päev aega Jumalaga selle asemel, et kiirustada ja, hambad risti, edasi pressida. Piiblis on kirjas: “...aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu...” (Js 40:31). Proovi, see toimib!"
Postita kommentaar