laupäev, 12. jaanuar 2008

Päevad on siin mustad

Just jõudsin rännakult koju. Tee oli pikk ja pime, vesine ja ikka tore. Imelik, et meil Eestis on talveaal on nii lood, et pealelõunal kell 16 juba pime. Ja kell 02:00 öösel, kui koduhoovi auto ajada, siis taevas ehk valgemgi kui päeval...

Imelik mõelda, et tegelikult oli see väga tähtis päev. Mu isa sai 58 aastaseks, aga ma ei soovinudki talle silmast-silma õnne. Ja et mu õeraas on juba pikemat aega sünnitusmajas, kus võimalik, et lähitundide jooksul tehakse talle hoopis keisrilõige.

Imelik on veel see, et tulime Pärnust, teisest Eestimaa otsast. Teise fiilinguga linnast, sealt, kus inimesed rahulikud ja stabiilsed. Randa ei käinud vaatamas, aga kirikus sai käidud küll. Oldud noorte usklikutega. Jee!

Eriline on pärast inimestega kätt suruda, kuulda nende tänusõnu. Kuigi ma ise tean, et kui midagi neid üldse kõnetas, siis sellepärast, et nende hing oli avali. Mitte et keegi teine selle lahti murdnuks.

Ja eriline on seegi, et minuga käis kaasas juba pikaajaline kaasvõitleja Martin, supertoetaja Greta ja väikene tähelepanunahhaal Wilma. Ja mis muu teeks südame soojemaks, kui võõras linnas on tuttavad inimesed. Need, kes ütlevad "märt" naeratusega.

Pärnus veel sünnib asju. Aga Tartus kohe varsti ka.
On öö. Ja päevad on siin mustad. Aeg on magada.

2 kommentaari:

matthias ütles ...

Tore oli teid näha. Wilma on meie kõigi lemmik! Aga tegelikult ei ole päevad nii väga mustad siin midagi.

ritsik ütles ...

aga mina igatsen rahulikus talvises Pärnus hoopis Tartu-fiilingut! igatsen linna, kus alati midagi toimub, plaanid ja ettevõtmised ei jää kinni inimeste uimasuse tõttu.