Huvitav koht see Tallinn, Eesti pealinn. Üks filosoof ütles kord, et see eristub minu kodulinnast selle poolest, et ajalugu on sheibitud mitte eluülemõtlevate venelaste, vaid taanlaste-rootslaste-ja-paljude-teiste rahvuste poolt.Minu linnas juuakse teed ja tehakse teatrit. Nende linnas tõmmatakse niite ja aetakse äri. Mine sa tea...
Eile oli mul au olla neljas erinevas Tallinna kodus. Kahes eramajas, ja kahes korteris. Aga no mine sa võta kinni, mille poolest nad sarnased olid. Kõigil oma maitse, oma vaade. Erinevad diivanid ja erinevad raamatud.
Ühendas vaid see, et kõigil küsimused Tartu kohta. "Mis te siis seal nüüd ka teete?" Miks me usume, mida me usume. Miks noored. Miks kirik. Kas raske ei ole. Tore et olete, ajage edasi.
Tallinn on nagu vana ema, kes töötab tsehhis õmblemas. Näpud rakkus, et pere otsaga kokku tuleks. Aga meelest on läinud oskus unistada ja mängida, ehitada midagi uut. Aga siis tuleb noor poja, Tartu, ja kumbki jagab oma osa.
Üks julgustab teist. Teine esimest.
Mul on kahju ainult, et ema nii harva poja tegemistele kohale jõuab.
3 kommentaari:
a mis-kes Pärnu on?
Tallinn on Tartu kilusadam (nii üks põline tartlane on väljendand)
Pärnu on see-eest ilus õde
Miks Tallinn ema on? Ja vana? Mina olen arvanud alati, et Tallinn on noor tüdruk. Selline moodne, lõbus ja ülemeelik. Selline Mia laadne, kes õpib ja töötab ja pidutseb.
Aga no loomulikult on igaühele tema kodulinn kõige armsam. Ma olen alati Tallinna järgi igatsenud. Maal vanaema juures olles ning Pärnus metsa sees elades.
Postita kommentaar