Kui su kutsumus pannakse...

On ka selliseid päevi, kus su kutsumus pannakse proovile. Huvitav, et Greta seda oskas nii tabavalt telefonitoru otsas läbi näha. Nimelt üks Slovakkia tüdruk tahtis mu kutsumust ära röövida...

Oli nii, et sõitsime linna peal vänniga ringi. Istun rüütlikostüümis (mis mulle nagu ikka, superhästi istus). Kõrval paar slovakki, kellega ühte väga potentsiaalset tulevikumuusikut bussijaama peale läheme võtma.

Tüdruk bussis küsib, et kes mina siis olen ka. Ütlen, et noh, organisatsiooni juhataja. Juhin Eestis rahvuslikku liikumist. Töötan noorte juhtidega.

"Kui vana sa siis oled?"

23.

"Kas selleks ametiks ei peaks vanem olema?"

Mis mõttes?

"Nagu kogenum ja targem."

Teisisõnu, tüdrukule ei jõua kohale, et olen tegija. Ja nõnda ma siis edasi väga ei seletagi. Lihtsalt hakkab vaikselt sees närima...

Hiljem kuulen lugusid, et see kahtleja meelega tüdruk on siin Slovakkias ilgelt tubli nina. Nad värbasid ta meeskonda, kui olid teinud uuringu sellest, kes on kõige rohkem noori mõjutanud isik. Üllatuslikult seesama tüdruk. Tema, kes ka Oxfordi ülikoolist loobus, et saaks siia jääda.

"Tal on anointment (Jumala võidmine) peal," tunnistavad teised. "Ta on midagi väga erilist."

Ja mida rohkem aega edasi, seda rohkem hakkan märkama, kui paljusid inimesi ta enda ümber märkab. Kogu aeg on tal mingi punt ümber, temast peajagu suuremad poisid näiteks. Ja ei ole hetkegi kui ta ei märkaks kedagi, kes üksi on.

Näiteks mõni üksik eestlane.

Ja mina tunnen selle võrra järjest kehvemini. Ning telefonikõnes minu kalli Gretaga läheb mõistatus lahti. Näen, et kui kutsumusega inimene minu kutsumuses kahtleb, ei tähenda veel seda, et mul seda ei ole. Et ta sellest üldse midagi teaks.