Usaldamise raskused

Kes vähegi on inimestega kokku puutunud, teab ehk meenutada olukordi, kus tal olid usaldamise raskused. Või kui algul ei olnud, siis peale mingit juhtumit oli kohe tunduvalt raskem - kui mitte võimatu - kõht paljalt selle inimesega suhelda.

Teame. Usaldada ei ole lihtne.

Oma töökoha kaudu olin üks inimestest, kes käis möödunud päevil Lätis. Rääkisime nende kiluvarastega sellestsamusest - usaldusest. Meie mõtted rajanesid ühe mormooniusku juhi - mul tekkis kohe skepsis! - raamatul: "The speed of trust".

Tänu sellele raamatule kirjutan homme usalduse müütidest. Täna aga on mul meenutada lihtsalt üks pentsik lugu ameeriklaste mitteusaldamisest, mis mul kord kombeks oli...

...ma olin Horvaatias. Üks hiigelkogudus USAs oli teinud välja koolitus-puhkusreisi sinna alla, mere äärde. Ilus koht... Nii ilus, et liiga ilus, et olla tõsi!

Olin nende suhtes väga kriitiline. Tahtsid nad ju oma juhtimisfilosoofiat, vahendeid ja misjonireise Eestiga siduda. Mina aga seevastu sõrad vastu. No kuidas sa usaldad heatahtlikku võõrast? Varemgi meie rahvale tünksi tehtud!

Möödus päev, möödus kaks. Kriitiline ma olin, ja kriitikat ma tegin. Siis asi kulmineerus.

Nimelt avastasin, et ühe lõunase seminari ajal oli mu hotellituppa tekkinud hunnik snäkke. Šoksid ja kommid. Misasjad? Need olid šoksid ja kommid. No aga kuidas nad sinna sattusid?

Kas keegi smuugeldas sisse? Ja kas see smuugeldaja ka piilus mu raamatuid? Tahab ta teada, kuidas ja millest ma mõtlen? Ja siis vestluse keskel argumenteerida minu vaadetest lähtuvalt, manipuleerivalt. No kindel see!

Asi oli väga kahtlane.

Jagasin seda kogemust ühe oma sõbraga, toa- ja töökaaslase Dave Cuperyga. Ta naeris selle peale. Siis hakkasin järele mõtlema ja juurdlema. Ning ajapikku sain isegi aru kui haiglaselt kaugele ma olin oma usaldamatusega läinud...

...ma ei suutnud neid usaldada. Aga asi ei olnud neis. See oli MINA, kes ei suutnud neid usaldada!

Ja kui nad meid ühte kalarestorani viisid, kõigile meestele automudelid kinkisid - ja teiste ees, püsti seistes, igaühe kohta mõned komplimendid tegid, siis tundsin, et midagi liigub minugi sees. Nimelt, need vennad ehitasid üles mu enesehinnangut. Klots klotsi haaval.

Oma vennaliku kohtlemisega kasvas seejuures mu eneseusaldamine. Ja ma sain aru, et kui on probleeme teiste usaldamisega, siis võib asi olla hoopis iseendas. Kui ei suuda iseennast tõsiselt võtta ja usaldada, siis samal viisil kohtleme teisigi.

Tuleb ka end usaldada. Muidu on tõesti kõht paljas tobe olla.

Keda sul on olnud raske usaldada?

Homme aga müütidest...