Titale lutti suhu pannes ei saa arugi, kuidas ise suuremaks kasvad. Mul on kodus pooleaastane saiapätsike nimega Wilma talle meeldib mõnikord öösiti nutta.Isana tahan olla talle heaks eestseisjaks, kasvatajaks. Võtta ta jaoks aega, et teda tõeliselt ilusaks sirgumas näha. Hiljuti uuriti aga Rumeenias, et need nõndanimetatud isad on keskmiselt oma lastega nädalas kõigest 2 minutit.
2 minutit.
Hoiatusemärk minulegi! Ja tõele au andes tuleb minulgi tunnistada, et on küllalt hetki, kus tahaksin oma perepea hoopis liiva alla pista. Ja oodata, et Greta teeks kodus kõik. Ka luti suhupaneku.
Samas ma tunnen, kuidas mu viimased piiblilugemised on mind suunanud suurema teenimissoovini. Tunnen, et minu ülesanne isana on kannatlikkuses (st ka kannatustes) kasvada.
Ühesõnaga olen mõistnud, et selleks, et olla hea õpetaja ka kodus - et and toimiks - selleks on vaja kasvada ka pikas meeles, kannatlikkuses. Nagu Paulus ja Jaakobus seda kirjutasid.
Niisiis. Mõned viimased ööd. Ärkan üles ja tunnen, kuidas pean Gretast ette jõudma ja oma uimased jalad enda alla võtma. Läbi hämara toa vaaruma hällini, kus krimpsus näoga preili, põlvini võre taga.
Teinekord ta isegi jonnib. Kangekaelne sihuke.
Panen talle siis luti suhu, tõstan ta tagasi küljele, hoian kätt peal ja sosistan: head ööd! Tema õpib seeläbi üksinda magama, nagu laps ikka. Mina õpin seevastu astuma oma esimesi samme.
Ikka isana.
3 kommentaari:
Niii armas nagu alati.. Huvitav kas kõik naised muutuvad jalust nõrgaks kui mees räägib oma lapsest? Ma loodan vähemalt, et ma pole ainus.
Oot.. Mitte ainult lapsest, vaid temaga tegelemisest. See on palju olulisem ja tähtsam.
Meil on kodus hetkel üks mees kes ei mahu enam tuppa äragi, kuna on nii uhke oma lapse üle. Sest laps lõpetas esimese klassi kiituskirjaga. Ja ma pean kurbusega tunnistama, et tema on selles palju suuremat rolli mänginud kui mina. Tema on istunud lapsega koos palju rohkem tunde kui mina, et lugeda, kirjutada ja pähe õppida.
Ja samas on seal kuskil kaugel üks mees, kes paberite järgi on lapse isa ja ütles selle uudise peale, et no kohe näha, et laps on temasse ning kas selle pärast sa helsitasidki... Rohkem enam ei helista.
aitäh siira kommentaari eest.
Mina ka heldin alati, kui näen isa lapsega tegelemas. Vahel olen oma kodus nii heldinud, et ei tee vajalikke toimetusigi - kuigi just selleks ma palusin oma laste isal lapsed mõneks ajaks enda kukile võtta. Kui ma seal siis muidu vahin ja imetlen, on nad varsti minu kukil tagasi muidugi.
Postita kommentaar