Täna käisin puukoolis jutlustamas. Ei, mitte puukooli õpilastele, vaid kaameramehele. Temale, kes omakorda salvestatud sõnumi operaatorile annab. Ja kes omakorda selle netti noortele juhtidele üles riputab.Rääkisin puhkamisest. Laupäeval ju alga me hapukurgi hooaeg! Meil, aktivistidel, tuleb aga õppida õigesti puhkama.
Aga juba eile oli selline ebameeldiv tuksuv-tuim tunne sees, kui pitsarestoranis mõtteid paberile vorpisin. Tunnen, et viimasel ajal (viimane aasta, kui täpne olla) olen ma liiga palju kõnelenud. Liiga palju olen rääkinud sellest, kuidas peaks elama...
...ja liiga vähe aega on jäänud selleks, et seda kõike omal nahal praktiseerida. Ja oi, kui silmakirjalikuna ma mõnikord end seepärast tunnen! Ma arvan, et vajalik oleks, kui saaksin vähemalt 2x vähem jutlustada ja 2x rohkem seda elumuutvat Kristuse õpetust praktiseerida.
Vot see oleks vägev! oh, see oleks tõesti vägev.
Aga no selle ettevõtmine on jälle palju valulikum protsess... Lähedased, palun pushige ja julgustage mind selleks rohkem.
1 kommentaar:
Pane täiega!! ;)
Postita kommentaar