Mõnes mõttes oleks nõme jääda tütartkasvatavaks vallaliseks isaks. Samal ajal kui kõik enam-vähem-õnnestunud paarid viivad lapsi kooli, käivad nende lõpuaktustel. Lasevad endi kodus sünnipäevapidusid korraldada ja viimaks peavad nende pulmas uhke kõne.Mina vaataks kõrvalt ja ilmselt oleksin kurb. Püüaksin Wilmale seda kuidagi korvata ja viiksin ta tihedamini sööma, ükskõik kuhu. Kindlasti siis Wildesse.
Aga see poleks ikka see.
Kõhutunne ütleb, et kui Greta peaks surema, siis prooviksin oma elus midagi teisiti. Perevärki äkki enam algusest peale ei proovikski? Sest see poleks teisest stardist enam niikuinii see. Kui mul aga oleks korter vanalinnas, külmkapis alati apelsinimahla, iga kuu uus raamat riiulis... ja aega nende lugemiseks...
...ja kui ma siis tihti maanteid kulutaksin ja ka hotellides julgeksin ööbida, ehk oleksin ma ka siis õnnelik?
Kui Greta küsis, miks ma nii mõtlen - sest täna oli ju super perepäev - siis ma ei osanud midagi korralikku vastata. Elu lihtsalt tundub praegu selline üle-eesmärgistatud, tühi-ja-pisut-kurnatud, nagu kõik oleks rööbastes-aga-ainult rööbastes.
Võib-olla on ka asi selles, et tunnen, et nii palju on kaalul! Iga mu otsus on jube saatuslik, ja iga mõttekke võib viia mind kohtadesse, kuhu ma jõuda ei tahaks. Ainuüksi idee moraalsest langemisest paneb mind mitte unistama ja rõõmu tundma, vaid ettevaatlikult oma järgmiseid samme sellel elunööril astuma.
Aga ma ju ei ole mingi akrobaat. Lihtne inimene rahva seas, koos naise ja lapsega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar