Ma ei ole küll suur keeleekspert, aga on minulgi hetki, kus ma hambaid tugevasti üksteise vastu surun ja keeldun kaasa rääkimast. Seepärast, et mul on allergia tagarääkimise vastu.See on vist mulle kaasa antud. Vanemad panid paika ka külalisi, kui keegi köögilauas kedagi tagantpoolt mürgitas.
Huvitav, mis oleksid asjad mida inimesed sinu puhul räägiksid? Mis neid segadusse, hirmu, närvi ja meeleheitele ajab?
Kõik tegelikult teavad, et selline asi ei ole ilus. Aga mu meelest, mida lobisevam on suu ja sõnarohkem kultuur, seda rohkem meist ka räägitakse. Teinekord päris õudne mõelda, mis kõik inimesed selja taga teha võivad!
Ma saan aru, miks see tagumiku taga rääkimine nõnda ahvatlev on... see on ju otsekui leevendus ja teraapia su haavadele! Südamepuistamine. Ja kui teine veel kaasa noogutab, siis see kui sotsiaalne jooming. Aga nagu ka alkoga, nõnda kaob ka selle uim ja hiljem tuleb peaparanduseks teinegi täis rääkida...
Tagarääkimine ei ravi kedagi.
Nojah, ehk on ka erandeid? Õigustatud rääkimisi. Kuidagi peab ju maailma asju saama arutatud ja eks vanematelgi ole vaja vahest omaette magamistoas arutada lapse arengut.
Iseasi muidugi, kas nüüd ühtäkki kõik me lapsed on.
Ja kas mitte meie ole hoopis teiste lapsed?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar