Oodatest Jeesust ja teisi

Lükkan käru, kus väikene jõujunn on sees ja keerutab end kui vurrkann. Kell on tiksunud piisavalt, aeg on käes, et mu väike tütar magama jääks. Aga ei. Wilma muudkui naerab ja viniseb, vahepeal tõuseb istukile, et vaadata välja.

Väljas sõidavad rekkad ja pisikesemad autod, soome numbrimärkidega. Vaatan, mis sorti juhtidega on tegemist ja üllatun. Pea igaüks räägib telefoniga.

Kõigil on kiire.

Briot lükates lähevad mõtted ikka mujale kui kohale. Mõtlen, et mida ma väärtusliku pooleteise tunniga peale hakkan. Mul on ju puhkus! Ma saan teleka ees vedeleda, ma saan banaani süüa. Ma saan magada, ma saan raamatut lugeda.

Tavaliselt ei oska ma vaba aega kasutada ja ma lihtsalt kaotan selle kui liiva käte vahelt. Ma ei ole harjunud olema. Ma tahan tegutseda. Ja ma tahan nüüd ja kohe!

Siis tuli meelde, kuidas ma vanasti vanaema pool olin, punane karvane diivan sõrmede vahel. Siis oli aeg, kui ma märkasin tolmukübemeid päikese käes. Ja märkasin, kui üks hakk tuli õunapuule, ma jälitasin teda...

Ja ma mäletan meeletut ootamist - kogu mu perekond oli läinud Rootsi! Üks, kaks, kolm suvepäeva läksid nii aeglaselt. Venisid rohkem kui hubba-bubba. Aga ma ootasin. Ja mu vanaema ütles ikka, et oodata on raske, aga pärast on nii mõnus.

Olen unustanud selle mõnu, mis on lume ootamises. Ja mis on isa koju ootamises. Olen unustanud ka selle üliolulise mõnu, mis peaks targal neitsil olema, kui Jeesus kunagi peaks tulema...

Ma tahan nüüd ja kohe. Wilma, ära sina siple!