We were attacked, because we wanted to be free. Nii ütles Gruusia president youtubes inglise keelt mõistvale maailmale. Kes veel ei tea, siis sel ajal kui meie oleme Eesti noortega suvelaagris......samal ajal suur karu tungis Gruusia karjamaadele, murdes maha ligi 1600 inimest. Praegu kirjutab meie Postimees, et väike hakkas vastu ja lasi karu 2 hävituslennukit alla.
Mul on raske mõista riikide-vahelisi suhteid, kuna ma ise olen nii väike. Ma ei mõista ei maailma võimukama naise Rice ega meie oma mehe, välisministri Urmas Paeti tööpõldu, millel nemad peavad rügama.
Üheltpoolt olen nagu kogu muu publikum väiksema poolt. Teisalt, eks ma püüa ise ka mõista karu ja tema probleeme. Äkki on naaberkaru kunagi ikka olnud armas karvakera, kes aga kaotanud oma armsakssoojendatud pesa? Või on ta leidnud mesilastaru, kus ta suurte tükkidega liiale läinud ja nüüd kuidagi enda väärikust kogu muu metsa ees üleval tahab hoida.
Väikesed mesilased on aga täna üksi.
Püüan olla ka Gruusia nahas. Mida tähendab tahta seda kuulsat Vabadust? Seda nõuda, selle eest seista? Mida oleks mul öelda oma suhete varal? Kui ei oska lahendada oma tülisid, ja alati ja ainult oma õiguseid esimesena taga ajada, siis ei leevendu ju miski... Kui me lähisuhetes abieluliitudest hoolimata lahutame, siis mõni ime, et ka riigilooma-suhted on nii nagu nad on.
Raske on see õigluse maailm. Kõigil on ju õigus. Raske on ka teist põske keerata, kui oma rahva põski rohkem kui 1600 tükki...
...samas ärkas Eestis ellu vähemalt 5 inimest! Siin Viljandis, Oleviste noortelaagris. Põhjust on ka juubelduseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar