Minust pidi saama ajakirjanik, aga läks vot teisiti. Eelmine reede istusin Tšehhi mägedes, mulle pandi nuga kõri alla, tehti eriline telefonikõne Tartust ja küsiti otse: "Mida ma tegelikult tahan?"Ma tahaksin teiega seda lugu jagada esiteks seepärast, et see oli ilmselt mu elu üks olulisemaid murdepunkte. Ühtlasi tahan ma sulle näidata, et elus juhtub üleloomulikke asju... ning kui sa vähegi lased, siis selle looga sind julgustada.
Taustast. Mul oli vaja nädalaga ära otsustada, mis tööd ma nüüdsest tegema hakkan. Üha rohkem tundus, et kaldun kirjutava ajakirjaniku poolele. Oli isegi kaks tööintervjuud tänaseks päevaks, Linnalehes ja Tartu Ekspressis. Olin konverentsil, Ida-Euroopa vaimulikud juhid Tšehhi mägedes.
Mäletan, et mitmel korral vingusin meie Risttee meeskonna ees, et mul puudub rõõm teenimises. Näen küll Jumalat väikestes asjades, aga mitte suurtes. Tean, et nii palju suurt on juhtunud viimase aasta jooksul Eestis, aga ma ei tunne selle üle exitementi! Väga raske oli... ühtlasi hakkas üha rohkem kurnama see, et pidin tegema tänaseks päevaks (24.sept) otsuse. Kelleks ma siis hakkan?
Mu vanem vend oli korduvalt mulle ettepanekuid teinud hakata MTÜ Going Upi rahvuslikuks juhiks... mulle iseenesest see töö meeldis (kirikute ja nende juhtide aitamine, motiveerimine)... aga mingit tõmmet ei olnud. Exitement ikka täiega puudus.
Oli käes minu jaoks viimane konverentsi päev. Istusin seal hotelli söögilauas üksi ja lürpisin suppi. Ja ühtäkki istub minu lauda Cristi Barbosa. Mees, kellega kunagi näost-näkku kohtunud ei ole, aga keda eelmiste aastate jutte kuulates väga austan. Tõeline Rumeenia meeste härg! Ma olin oodanud tema kõne terve nädala, aga teadsin, et sel korral ta ei kõnele...
...kuni ta mu lauda istus. "Are you Peeps brother?". Jah, ma olen. Ta vaatas mind oma kastanitega, teravalt sisse, võttis siis aga noa kätte ja pani selle mulle kõri alla. "God told me that you must serve Him!" Ta ütles, et tuleksin ära oma vanema tamme varju alt ja lõpetaksin jamamise. "You are gifted, full of energy and ppl love you. You must serve God!"
Ma ei teadnud mida vastata. Tõstsime klaasid ja ütlesin "maybe".
Siis skypesin Gretale ja ta ütles, et Meego helistas talle. Oli teinud ettepaneku, et kas mina Märt võiksin kõneleda president Ilvese ees rahvuslikul hommikusöögil... Ütleme nii, et Meego pole naljamees ja seegi lõi mul soolikad põksuma. Tundsin, et mul on mingi kindel koht Eestis, mulle on midagi usaldatud...
Ja siis saabus minu jaoks viimane kõne. Josiah Venture juhi väikevend pidas reedeõhtuse kõne teemal "Teetakistused". No üle kõige oli minu jaoks muidugi see exitemendi värk. Ma tahan Jumalat teenida, aga kuidas ma seda teen kui ma rõõmu ei tunne?
Nägin, kuidas see väikene juntsu, Josh Patty, kõneles mitte ainult oskustega ja usaldavale auditooriumile, vaid ka meelevallaga! Ta on Sloveenias vaimulik juht, keset Euroopa suurimat tagakiusu. Ta on väikevend, aga ta kõneles nii, et tema sõnadel oli vägi.
Konfronteerusin lõppsõnumiga. Ta tsiteeris Kristust ja palus meil küsida "Mida ma tahan?" ja "Kas ma usun?" Sellest hetkest teadsin, et küsimus ei olnud mitte lihtsalt exitemendis, vaid selles, kas ma usun, et Jumal annab mulle rõõmu, kui ma teda otsustan täie rauaga teenida. Sisuliselt sai see minu jaoks küsimuseks, kas ma usun Jumalat. Mul oli murdumisvõimalus.
Ja kidramees Timo mu kõrval (kes oma blogi ei viitsi uuendada) kuulas, kuidas ma seal heitlesin. Eks ta siis tunnistas seda hetke kui ma oma kutsumuse vastu võtsin ja koos me palvetasime. Väga siiras palve tuli! Oli nagu selline usuletuleku palvega võrreldav kogemus.
Pärast tegin pilti ka sellest toolist, kus ma selle eri suure otsuse tegin.Helistasin Gretale, küsisin, et mis ta arvab sellest turvatundest, mida ma talt võib-olla nüüd röövisin. (ilmselt pean hakkama välistoetajaid järgmisest aastast otsima). Andsin teada kõigile neile, kes mind selle sammuni viinud olid ja üllatuslikult kogesin nõnda palju mõistmist, kallistamist ja palvetamist. (sel hetkel taipasin, et olen nüüdsest keset mehi-naisi, kes on sarnase kutsumuse saanud) Ja kui tõele au anda, siis täna oli mu esimene tööpäev lihtsas Tartu raudteeäärses kontoris, aga mul ei ole veel kunagi nii enesekindel tunne olnud!
Ma tean, kus on mu koht. Ja ma tahan seda teiega jagada, teie reaktsioonist olenemata. Olen tõsiselt õnnelik.
9 kommentaari:
Nii et oled Soomest ära Eestimaal tagasi?
Meego tõesti pole naljammees ja kui juba tema Sulle ettepaneku tegi, ju ta siis Sinus midagi näinud on. Jõudu ja edu!
väga innustav lugu sinust Märt :)
nii innustav et kirjutasin oma blogisse isegi midagi jälle :D
WOW!!! Mul jääb vaid sulle õnne soovida. Oma koha leidmine elus on ikka üks oluline asi.
Vahest on erinevaid valikuid nii palju ja sa ei tea kunagi milline otsus sind kuhu viib. Vahest tahaks, et keegi teine sinu eest otsustaks. Kuid kui sa hakkad "märke" lugema, siis tundubki, et keegi näitab sulle teed. Ja kui sa selle otsuse lõpuks teed, isegi läbi hirmude ja heitluste, oled sa lõpuks rahul ja tunned, et oled toiminud õigesti.
Alati ei ole asi rahas. Tähtis on see mida sa tegelikult tunned.
Veelkord EDU SULLE!!!!
Mtü RAHVUSLIK juht? Ma ikka ei saa pihta, mida sa siis täpselt tegema hakkad?
Aga selgus ja kindlusetunne on head asjad, nii et edu sulle, ükskõik mida sa teed.
Märt...ma ütleks sulle seda näost näkku aga ma tean, et blogi on tähtsam sinu jaoks... tänu sinu entusiasmile ja kindlameelsusele olen otsustanud rajada oma blogi võttes sind eeskujuks. Aitüma
Vau Ilvese ees isiklikult;)
Vähestel on selliseid otseseid kogemusi. SEnised eksteemsemad on ehk kui Meegole nooruses Jumal ütles metsas, et keeltega rääkimine ei ole sinu jaoks või et temast saab su kaasa.
Rõõm teenimises on nagu mailile tulnud tekstis hästi tõde välja öeldud:
Mees, kes püüab naise südant võita, on valmis milleks tahes. Naine võib talle hilisööl helistada ja öelda: “Ma tean, et on hilja, sa oled väsinud ja õues sajab, kuid ehk tuleksid mulle appi ja vahetaksid autol kummi ära?” Mees kostaks kohe: “Muidugi! Olen varsti kohal.” Ning ta tulebki rõõmsa näoga kohale. Kuid nüüd keri linti edasi. Mees on olnud selle naisega 10 aastat abielus. Ta elab sama katuse all inimesega, kellega kunagi kurameeris ja kelle südame ta lõpuks võitis. Naine palub tal diivanilt tõusta ja midagi teha. Ta peab seda mehele kolm või neli korda ütlema ning sellest, kuidas mees selle peale soiub ja ohib, võiks järeldada, et naine palus tal endal jala otsast lõigata. Lõpuks läheb naine mehe käitumise pärast täiesti endast välja. Mis toimub?
Tahaksin ka ise sulle silmast-silma seda öelda, aga tean, Daniel, et see kommentaarilahter on sinu jaoks olulisem...
braawo blogi puhul! ma siis lisan su number 66ndaks.
Küsisite ka minu täpsema rollikirjelduse kohta... istusin täna mitu tundi laua taga, visioneerimise raamat kõrval, ja mõtlesin sellele ka ise. Praegu on kaks esimest ülesannet selged: 1) selgitada välja, millised on kirikute noortejuhtide vajadused 2) luua nendega usaldusrikkad suhted
Amadeusise võrdlus aastatepikkusest teenimisest on elu-ise. Eks neid motivatsioonilakse on kerge kaotada. Ütlesin täna ka järgmisele blogitoolile istujale, et põletan ka sildu. On otsuseid, mis tuleb teha enda jaoks võimalikult kinnistunuiks. Ma ei taha seda kunagi ära unustada, et Jumal ise mind kutsus.
...kõik muu võib mind peatada, aga see mitte.
Märt, palju õnne murdumise eest! :)
Postita kommentaar