Veider asi see küll, aga olen uutmoodi kiusatuse ees. Greta on kirurgia residentuuris, kuni pärastlõunani. Mina kodus Wilmaga, andes talle tõelise tütarlapse unistuse - olla elu väärtuslikuimad päevad koos isaga......aga samal ajal öeldes sadadele kui mitte tuhandetele asjadele "ei". Ei kirikutööle, ei parakiriku tööle. Ei inimestele. Ei tuttavatele. Ei võõrastele. Ma olen justkui kastreeritud kass või kärbitud viigipuu.
Olin nii rõõmus, et eelmise aasta jooksul on Jumal mind nõnda palju kasutanud üle kogu Eesti. Nii paljud inimesed on leidnud Kristuse, nii mitmed kogudused on saanud uue hoo. Olen saanud kohtuda kümnete inimestega, kellest kunagi varem oleks osanud unistadagi...
Ja seda kõike ma nimetasin "Jumala tahteks". Tead, uskliku jaoks pole paremat kohta, kui selles tahtes olla. Meie jaoks on see hea, täiuslik ja meelepärane. See on päästeks igaühele. Selles on parim olla!
Aga nüüd, septembri esimestel nädalatel, ma justkui ei kannakski vilja. Ära saa minust valesti aru, tegemist on mu enda idee ja otsusega. Usun, et praegugi on see, mis teen, Jumala tahe. Ja minugi jaoks pole paremat kohta, kui olla koos Wilmaga.
Aga nii raske on jätta maha nõnda palju oma endistest töökohustustest. Teadmata, kes need üle võtab, ja kuidas neid ära kasutatakse. Raske on usaldada oma kaastöölisi vaimulikul tööl, sest üheltpoolt on poolenisti asjadel veel minu nimi juures... aga samas, palju otsuseid justkui tehaks minu selja taga. Minuga nõu pidamata.
See on üks alandlikkuse kool. Olla lapsega kodus, ja teades, et kuskil tööl juhtub Jumala tahe, aga vot seal sinu osa pole sel korral olla. Minu kiusatus on see, et minu tahe peab olema Jumala tahe.
Oh, ei teagi, kas keegi mind vaesekest, kastreeritut, nüüd mõistabki.
2 kommentaari:
aga võibolla õpetab see sind nägema ka seda, kui paljust on Greta pidanud loobuma Wilmaga kodus olles.. vahest tundub, et kõik on kellegi või millegi arvelt. iseasi, kui rahulolevad me kõige selle keskel suudame olla.
Laste kasvatamine ongi üks suur loobumine. Samas võttes vastu otsus, et saada laps on kahepoolne, seega peaks ka olema loobumised kahepoolsed. Meie kultuuriruumis on aastasadu olnud mees see kes toob koju raha ja söögi ning vastutab, et perel oleks katus peal.
Naised seevastu kasvatavad lapsi ja ohverdavad oma karjääri ja õpingud ja kõik muu lapse heaks.
Tegelikult on see vale. Meie tänapäeva ühiskonnas ongi õige olla kordamööda kodus ja kordamööda millestki loobuda.
Kunagi hiljem hindad sa seda aega hoopis teistmoodi. See on aeg, kus sa saad olla oma lapsega. Sel ajal saad sa tuttavaks iseendaga. See annab sulle midagi mida sa saad edaspidi ära kasutada. Tegelikult sa ei loobu millestki. 12 tundi päevas töötades loobuksid sa hoopis rohkemast.
Ahh.. Sa oled megatubli!! Tõsiselt. Võta seda kui võitu ja kogemust.
Postita kommentaar