esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Meil on midagi õppida

Praegu on Eesti ajaleheartiklites palju sappi. Eks seda ole imbunud sellessegi blogisse. Sappi seepärast, et meie rahvas on liikluses vihane. Või nagu Liidia Vardja ütleks, palju on andestamatust. Sest meile kõigile ole ju tänavate peal haiget tehtud!

Pasundatud, ette keeratud, alla aetud, rusikat näidatud ja otsa koksatud.

Mul on imelik vaadata, kuidas sajad ja sajad ajalehelugejad mitte ei avalda meie noorte ligimestele kaastunnet, vaid otsivad artiklites hoopis koha, kus valada välja viha. Ja viha. Ja veel natuke viha. Kogu aeg käib üks suur vihtlemine.

Ma ise olen eemal, Ukrainas. Näen siin asju teistmoodi. Osati ka seepärast, et täna käisin selle riigi kõige õnnetumas kohas - vangla kinnises osakonnas. Seal, kus on vangid, igasugu haigustega. Nemad teavad, mida tähendab, kui keegi neile ei andesta. Ja mida tähendab jääda ilma elust. Ja tervisest. Lähedastest rääkimata.

Aga see, kuidas nad sellest väljapääsu leiavad on hoopis teistmoodi... nad enam ei punni, vaid võtavad vastu Jumala. Kuigi neis võib leiduda ka vanematelt päritud religioossust, neid ei ole vaja tunde ja tunde veenda selles, et Jumal on olemas, et inimene on patune, et Kristus on Päästja ja et neil on vaja vaid see usus vastu võtta.

Nad näevad, et ei ole lootust. Ja nad lähevad põlvedele. Nad poetavad pisaraid - mis sest et mõned vahepeal oksendavad - nad kohtuvadki sealsamas külmadel põrandail Kristusega!

Seda tööd teeb siin üks kogudus, kus liikmeid 120. 40 liikmeist on endised vangid, kes omakorda lähevad tagasi vanglasse ja räägivad oma muudetud elude najal, mida tähendab andestust kogeda ja andedust jagada. Ja asi toimib!

Meiegi rahvas võiks üksteisele andestust näidata.

3 kommentaari:

ritsik ütles ...

Vau, Märt. Palun kasuta nüüd oma omandatud erialateadmisi ja kirjuta mõnele meie lehele sellest vanglast ja sellest kogudusest. Aga kKommentaare ära hiljem loe..

Tuuliki ütles ...

ma eeldan, et tegu on meie peretuttavate kogudusega Ukrainas. olen kuulnud muljeid nii isalt kui ka emalt ja nad olid mõlemad (erinevatel aegadel seda külastades) väga positiivselt üllatunud. õhinaga rääkisid mida kõike seal hoones on koguduseliikmed ise ehitanud (ilma erilise rahalise võimaluseta) ja kuidas jumalateenistus kestis mitmeid tunde ja oli nii südamlik ja julgustav. mulle näitasid need lood nende armsate Ukraina inimeste siirast usku ja Jumala armastust.

m2rtsaar ütles ...

Sul võib õigus olla. Pastor mainis eestlasi ja Haapsalu.

Ühe koguduse nimi on Novõi Zisn (uus elu). Aga ühe kogudusega puutusin veel kokku.

Aga see on ikka teistsugune maa kui Eesti. Religioossne vs Postmoderne. Aga mõlemas riigis ikkagi otsivatakse Jumalat.