Kui ma oma isade maal Ukrainas käisin, olin veendunud, et näen seal omasid vellosid. Tegelikult mõned näod olidki sarnasemad kui eesti omad. Rohkem pruuni verd. Eestlased on rohkem heledad, sellised lihtsad kartulid.Aga tänavatel on seal mingisugune hirm. Jooksin ühte pimedat alleed pidi. Ja üks musta riietunud kutt (tegelikult kannavad seal väga paljud ainult musti riideid) pööras ümber ja vaatas ülisuurte hirmunud silmadega mulle otsa. Kartes, et röövin või teen midagi muud koledat temaga.
Tundus, et me ei räägi ühist keelt. Isegi kui oskame veidi vene või inglise keelt. Nende ajalugu on hoopis teistsugune kui meie. Kuigi ka neid on paitanud kommunistlik käsi.
Inimesed on religioossed seal. Nad keelavad suitsetada ja juua. Ja kui kirikus käib eelmine põlvkond, siis nad lihtsalt seisavad kiriku ees 45 minutit jutti. Ja kui ema jätab pojaga lennujaamas hüvasti, siis teeb talle rohkem kui 3 ristimärki rinna ette.
Aga kui ma Liivimaale jõudsin, siis tabas mingi omapärane laine. Lätlased on ikka väga lähedased! Kõige pisemagi asja peale võib klienditeenindajatega naerda. Piisab silma vaatamisest ja juba on teada, mida me kumbki mõtleme.
Kõige paremini räägivad sellest raamatupoed. Vaatad raamatut ja näed rahva hinge. Nii lätlaste kui eestlaste kalendrid on lihtsad. Põllu ja pilvepildid. Loodusearmastaja rahvas. Siia-sinna on siginenud idareligioonid, aga ollakse ikka truuks jäädud oma rukkililledele.
Kui Ukrainas nädalakese olin, mõtlesin kibestumusega, et kui ma vaid oskaks vene keelt. Kui Lätis pool tundi, mõtlesin rõõmuga, kui palju ühist meil oleks! Kui ma vaid rohkem vene keelt oskaksin.
Aga eestlased on tegelikult veelgi lähedasemad. Mis sest, et lihtsad nagu kartulid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar