pühapäev, 15. veebruar 2009

Rott, kes kohaneb

Tihti kui mõtlen karmile elule siin maailmas, meenub mulle üks rott. See rott oli üks tegelane ühes lihtsas eesti ulmejutukeses. Vaevalt see ulmejutuke kuulsaks sai, aga vot rott jäi juba esimeses lõigus mulle meelde.

Kirjanik võrdles rotti inimesega. Ta ütles, et kui rott ajada nurka, siis rott hakkab vastu. Aga siis mõtles kirjanik ümber ja ütles, et tegelikult on inimene teistsugune -- ta harjub teravate konarlustega, mis on nurgas. Kohaneb ja elab vaikselt edasi.

Ja siis mina mõtlen elule eestis. No tegelikult on kole meie maal elada küll (ja nii on see ilmselt igas riigis). Mul ei ole vaja sadugi meetreid kõndida, kui juba kortermajade betoonseinad teavad mulle jutustada lugusi veristest joomingutest, jõukude kaklustest ja mõtlematutest abortidest.

Kuritegevus on selline klišee, et ma isegi ei talu sellest mõtlemist.

Aga see on olemas. Ja kui loed ajalehte või vaatad telekast kellegi arvamust (nt Dr Philli või tema palgaandja Oprahhi), siis jõuad ikka järeldusele, et küll nad alles püüavad, aga lahendust ei suuda anda. Lootust lootuseta maailmale.

Olen kristlane, ja eriline inimene ma ei ole. Aga kuigi minu kaelas ripub rist, aetakse mindki roti kombel nurka ja justkui instinktiivselt tahan ma kohaneda nende teravate nurkadega, mis meil siin maailmas on. Ma kas ei taha kurjale mõelda, või ma mõtlen, et kuri valitseb kõike.

Aga tegelikult on mul ju lootus ka. Miks ma sellega välja ei võiks minna? Kes saab mulle vastu astuda, kui mul on Kristus?

1 kommentaar:

Mariliis ütles ...

heheh, mitte keegi! :)