Mina olengi kommionu. Mina käisingi Tõrvandis lastega mängimas. Mina olen see, kes tol laupäevasel hommikupoolikul isadelt südamerahu ära võtsin. Luba ma räägin, kuidas see juhtus...Mõtlesin, et lähen oma kallile sõbrale külla. Ingmarile. Mina ja väikene Wilma tagaistmel.
Teadsin, et Tõrvandis on kortermajade vahel ka mänguplats. Selline korralik, mitte nagu meie hoovis Annelinnas. Ja kui ma family-cari sinna kärutasin, siis Wilma magas. Mul jäi üle vaid kiigele istuda.
Tuleb üks meetrine poiss.
"Kas tahad võidu kiikuda," küsin. "Vaatame kumb kaugemale hüppab."
Poiss on nõus, kiigume umbes veerand tundi. Ta räägib maast ja ilmast - kõigest, mida teab. Siis ütleb: "Tead, mul on kaks sõpra." Poiss on õhinas kui kiigub edasi ja tagasi. Edasi ja tagasi. Kes nad siis on?
Poiss osutab näpuga jalgapalliplatsi poole. Seal on väravaposti juures üks klutt mütsiga. See seal ongi üks tema sõpradest.
"Lahe. Kes teine sõber siis on?"
Kiik kiigub aeglaselt ette ja taha. Liiv krudiseb poisi jalgade all. Siis vaatab ta mulle tähendusrikkalt otsa ja ütleb: "Sina oled."
Vau! Poiss toob jalgratta, sõidame sellega. Mängime jalgpalli. Ja siis tulevad teised lapsed. Igasuguseid. Teeme uka-uka-mina-prii uuendatud versiooni. Tulevad ka isad, kes sel päeval autodega ei tohi sõita.
Aga tuleb ka minu sõbra isa. Tuleb nagu koer. Kaitseb territooriumi, mulle lähemale kui 4-5 meetrit ei astu. Lihtsalt keerutab ja ütleb: "Tule sealt ära. Kommionu on. Tule ära!"
Ei aita mu tervitused ega selgitused. Poiss talutatakse minema, ja mina jään kuidagi tobedalt sinna platsile seisma. Lähen olen siis teiste isadega.
Võõra armastus on võõras.
9 kommentaari:
oh aeg, oh aeg..
Tee veel head, saad koniga vastu pead! Ükski heategu ei jää karistuseta! Hiljuti juhtus sihuke lugu, et sõitsin autoga mööda teed kahe asula vahel ning märkasin tee ääres õblukest tütarlast, kes läks jala edasi. Käe otsas raske kott. Lähima asulani ca 10km. Peatasin auto, lasin akna alla ning pakkusin, et viin ta natukenegi edasi.
Neiu vaatas mind nagu mingit perverti...
Never ever aitan ma kedagi enam. Pärast oled nagu mingi idioot Õhtulehe esikaanel ja Reporteri Võsa Pets tungib sulle uksest sisse.
ja mõnikord avastad, et tuttav armastus osutub hoopiski võõraks. Kummaline.
ilmselt oli sinu selja taga üks kommionu, keda sa ei märganud. Juhtub peaaegu iga päev.
Ma istusin bussis ühe väikese tüdruku kõrvale, kes üksi tallinnast pärnu sõitis... sõin kartulikrõpse ja mõtlesin, et ma ei tea, pakuks talle... aga siis tuli ka mõte, et äkki olen sedasi nagu mingi kommionu või nii... hoidsin ennast tagasi. Ei öeldnud midagi... vaikselt ainult sõin. siis aga märjamaal tüdruk kuidagi niheles ja ma mõtlesin, et järsku tahab maha minna ja igaks juhuks küsisin, et kas ta tahab maha minna, et mine tea võibolla kardab küsida - ta ütles, et ei taha, aga kuna juba jutuks läks siis kogemata ikka küsisin, kas ta kartulikrõpsu tahab - noh, tahtis küll. Siis ta veel natuke rääkis oma paksust viiuliõpetajast ja kui koju jõudis siis ilmselt vanematel oli väga hea meel, et ta minu juurest ikka terve nahaga pääses... raske see täiskasvanu elu mõnes mõttes.
Teine lugu tuli veel meelde. Kunagi ma tegin trenni tehnika ülikooli taga mahajäetud staadionil. Tihti jäin nii hiljapeale, et oli juba pime aga sealt kohast läks mööda valgustatud rada. Siis ma seisin seal rajast paar meetrit pimeduses ja vaatasin kuidas inimesed mööda käivad ja tajusin kuidas ma olen nende kõigi möödujate kõige hirmsam õudusunenägu - mõtle vaid, kõnnid keset pimedat parki ja sinu kõrval pimeduses seisab mingi mees ja vaatab sind. Sellest saaks jubedam olla vist vaid väike valges kleidis tüdruk surnuaias.
Samas jälle positiivne oli see, et olles ise teiste hirm ei tundunudki pimedus enam nii õudne mulle endale, sest ma ise olin see. Järelikult - kui tahad mitte karta pimedust pead olema ise pimedus, või siis suur valgus.
kui juba mittepervertidel on raske, siis mõelda kui raske võib päris *sellistel olla:S
Sellisel juhul aitab vist ainult ülisuurte kaantega Piibel, mis peaks siis nagu kahtlused hajutama.
tundub, et ma polegi ainuke...
ei ole võimalik, et Sa nii naiivne oled.
kuidas Sa ise suhtuksid võõrasse meesterahvasse, kes näiteks Su enda türtega (kui ta piisavalt suur on, et omaette nõnda mängida)liivakastis juttu tuleb tegema. võtab võibolla põlvele, kukile. süütu värk ju. on?
ainult süüdimatu vanem ei kahtlustaks midagi. ja usuks iga võõrast, et nood ainult mängivad. eriti praegusel ajal, kus igaüks võib pedofiiliks osutuda. (näit. USA's, kus 28-aastane pühapäevakooli õpetajanna röövis, vägistas ja mõrvas 8-aastase tüdruku).
ma pigem tunneks veidi häbi, et seetõttu kedagi arvustad, et ta oma lapsi kaitsta tahab. ükskõik kui kohmakalt või ebaviisakalt see ka välja ei kukuks.
Postita kommentaar