Kõndisime Gretaga täna Konsumist koju. Sihuke pehme ilm, Annelinna kased seisavadpoolsurnult kõnnitee ja autotee vahel. Nende vahel seisavad kaks kõva meest. Jalad harkis.
Nägudega autode poole.
"Mis sa arvad, mis nad teevad?" küsis Greta.
"Ma arvan, et nad hoolivad üksteisest."
Mehed seisid sõnu vahetamata, ikka veel jalad harkis ja oks-laiali edasi. Suitsetasid...
Siis andis üks oma suitsu teisele. Ja teine võttis selle vastu.
Seegi on hoolivuse märk, omal viisil.
Aga siis ma mõtlesin, et mõnikord oleks kergem kui ei hooliks nii palju. Teinekord süda valutab asjade pärast liiga palju. Näiteks täna. Nii palju inimesi on ümberringi, kelle pärast muretseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar