Maailma päästmiseks liiga noor?

Vaata ette, maailm, ma suitsetan trinitrotolueeni ja joon dünamiiti, nii et kui elu on sulle armas, siis kao mu teelt – siit tuleb Stevie.
Nii kirjutab vanameister Stephen King kui mõtleb oma uue raamatu eessõnas tagasi nooruspäevadele.
Mees, keda eestlane tunneb vast kõige paremini läbi õuduka Carrie ja Rohelise Miili. Aga kes tegelikult üks produktiivsemaid ja loetumaid, üllitanud ühtekokku 48 romaani. Rääkimata kõikidest neist lühiromaanidest, jutukestest ja näidendeist.
Mu plaanid olid suurejoonelised ja ma hoolisin neist, kirjutab ta enese tutvustuseks. Mul oli palju auahnust ja ma hoolisin sellest.
Mul oli kirjutausmasin, mis ma tassisin ühest närusest korterist järgmisse, alati pakk suitsu taskus ja naeratus näol. Keskea kompromissid olid kaugel, vanuripõlve solvangud silmapiiri taga. Mu taskud olid tühjad, kuid pea täis mõtteid, mida tahtsin teistega jagada ja süda täis lugusid, mida tahtsin jutustada...
Irooniline, aga seda kirjutab pensionieale lähenev vanaisa ja neid ridu loevad temaga paljuski sarnased blogijad.
...Nüüd kõlab see kulunult, siis tundus imeline. Tundus väga lahe. Rohkem kui midagi muud soovisin ma tungida oma lugejate tagalasse, neid rebida ja vägisi võtta ja neid igaveseks muuta ei millegi muu kui jutuga. Ja ma tundsid, et suudan seda teha. Ma tundsin, et ma olen selleks kutsutud ja seatud.
Kuigi ta ütleb seda kui saavutamatut, riputati Kingile mõni aasta tagasi (2003) kaela midagi väga olulist: Medal for Distinguished Contribution to American Letters. Nüüd istub ta kõrvuti Oprah Winfrey, Ray Bradbury, Arthur Milleri jmt.
„Härra Kingi fenomenaalne populaarsus tuleneb tema instinktiivsest arusaamisest - milline on see hirm, mis kujundab Ameerika töölisklassi. Tema tunneb hirmu,” sõnati, kui teda austati. „Sa kuulud nende väheste sekka, kes on suutnud meile jutustada lugusid meie endi eludest ning neist vägedest, olgu need siis reaalsed või metafoorides, aga mis valitsevad me elusid.”
Kuid King jätkab: ...Kui upsakalt see kõlab? Kas pisut või palju? Olgu nii või naa, mina vabandust ei palu. Ma olin üheksateist. Mu habemes polnud ühtegi halli karva. Mul oli kolm paari teksaseid, üks paar saapaid, kindel veendumus, et maailm on mu austrikarp ja et miski, mis järgmise kahekümne aasta jooksul juhtub, ei saa vastupidist tõestada.
Ja siiski ta kirjutas. Ka siis kui vanemaks sai. Ta tõesti uskus, et maailm on ta austrikarp.
Nüüd on ta vana, hiljuti elas läbi autoõnnetuse (jälle see teema siin blogis!) ning põdes, et enam ei suuda. Aga kirjutab ikkagi, sest on näinud, kui oluline see on.
Loen ta äsja-ilmunud raamatu „Laskuri” sissejuhatust. Seal ta tunnistab, et üks surmamõistetu olla saatnud talle kirja, milles paluti, et kirjutagu ta ruttu oma raamatuseeria lõpuni. Muidu ei saa rahus surmale vastu minna.
Või siis üks 83-aastane vanatädike, kel avastati vähk. Temagi tahtis, et enne kui peab siit ilmast lahkuma, kirjatsura King talle omavahel kõneleks, mis saab tema lugudes edasi juhtuma. Mõtle vaid, mis asjad kõik austrikarbist välja tulevad!

Kuidas on meiega? Kas meis on soov maailma päästa või oleme andnud juba järele ja kellelgi vanemal lasknud sel alla suruda? Otsesõnu küsides: oled sa maailma päästmiseks liiga noor? Või peaks küsima, juba liiga vana?

Kui sa end noorena piisavalt õhku täis ei tõmba, ei tõuse sa ka täiskasvanuna lendu.
(Stephen King, 25. jaanuar 2003)