"Paha hais välja!"

Käesolev postitus on teine osa seeriast "Jõgevale kogunes üle 500! noore". Kui eelmine postitus rääkis sellest, mil viisil leida Jumal, nii et oleks osadus... siis käesolev postitus keskendub sellele, miks osadus kahe osapoole vahel kipub kaduma (nii suhetes: inimene vs inimene kui inimene vs Jumal). Ja üleüldse, kuidas jääda selle Teisega lähedaseks?!


Teema: "Paha hais välja!"
Peamõte: Puhtus hoiab lähedust

Eelmisel korral jõudsime järeldusele, et olenemata meie puudujääkidest on siiski võimalik Jumalat leida. Selleks aga tuleb teda otsida.
Et leida temaga osadus, tuleb teda otsida. Ja see leid ei ole lihtsalt teadmine, et ta on olemas, vaid tõesti... On võimalik olla osaduses temaga.

Aga see oli alles esimene samm. Ning see võib jääda viimaseks...

Keskkondlik surve
Mäletan, olin ükskord oma parima sõbra Taanielga Oleviste koguduse lastelaagris. Lebasime öösel kuppeltelgis ja palvetasime.
Imelik, laagrites on kuidagi teisiti... selle asemel, et mõtelda järele, kui kaua me tüdrukutega silmkontakti olime suutnud hoida, meie jaoks oli hoopis peaküsimuseks see: kuidas saada Jumalale lähemale?

Selle asemel, et magada, me palvetasime...

Sest keskkond suunab inimest. See võib panna ta Jumalat otsima. Või ka vastupidi...

- Seepärast öeldaksegi, et misjonigrupid ise muutuvad misjonireisil kõige rohkem.
- Seepärast nii paljud hakkavadki laagrites kristlasteks.
- Ja seepärast peetaksegi igasugu konverentse elumuutvateks.

Aga mis siis teha, kui meile sobilik (otsiv) keskkond muutub? Kui laager saab läbi, PiibliPäevad lõppevad... kui me oleme tagasi vanas keskkonnas.
Kui me oleme seal kus Jumalat ei otsita. Seal, kus tema nime kasutatakse rohkem sidesõnana... Kus ei ole nö head survet. Kuidas hoida seda lähedust siis? Ja miks küll, see osadus on nii kerge kaduma?

Enne veel, kui ma piiblist vastuse välja urgitsen, teatan ette, see on valus teema. Ja piibel käsitleb seda üsna otsekoheselt. Aga ma proovin teha oma parima, et läheneda siiski sellele võimalikult rõõmsailmeliselt.

Piibli vastus
Täpselt sama küsimust käsitles ka Paulus kui ta kirjutas Korintoses elavatele kristlastele. Neile, kel küll oli olnud osadus, ent seda pidevalt ära kippusid kaotama.
Pauluse vastus on aadressil 1. Korintose 6. Ma tsiteerin.

"Öeldakse: "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski kõigest ei ole kasu (Paulus astub vastu teatud tegevustele) "Mulle on kõik lubatud!" - Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!" (ilmselt tegid korintlased tegevusi, mis said meelevalla nende üle)...

"Aga ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks ja Issand ihu jaoks." (oled sa kunagi mõelnud, miks Jumalat kotib meie seksuaalelu?)

(ja pane tähele, nüüd tuleb lubadus) "Aga kes hoiab Issanda poole, see on temaga üks vaim." (see siis sõltub ka meist)

"...teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt..." (tead, see tähendab Vana Testamendi terminites kõige pühamat paika! Isegi preestritel oli seal oht surra!)

Paulus kirjutas siin midagi väga konkreetset! Ta näeb oma adressaate kui inimesi, kes on küll keskkonnad, kus Jumal võib olla. Aga milles nad Jumalat võivad ka mitte austada. Kus nad ei pruugi temaga ühte hoida. Kus nad hoiavad ühte kellegi/millegi muuga.

See tähendab, sellesama Jumala osadusel - värskel õhul - on siis konkurent. Nimetagem teda Pahaks Haisuks... kristlikus sõnavaras kui patt.

Paha haisu analüüs
Vaatame korra seda paha haisu kõrvalt. Jälgime tema kujunemislugu ja seda, kuidas tavaliselt paha hais inimese üle meelevalda saab:

I etapp - Väike hais. Inimene laseb väiksel viisil haisu... Ta mõtleb: aga see on nii väike! Ma ei viitsi sellega tegeleda. Küll ta haihtub. Keegi ei tunne. See on kõigest puss. Või, kõigest sokk.
II etapp - Hais on kasvanud. Inimene võtab suhtumise. Levinud on see, et ütleb: oma peer on kõige parem! Lõhnab hästi. Hakkab tooma välja plusse, justkui eneseõigustuseks.
III etapp - Inimene on haisus nii sees, et ta enam ei märka seda. Ta on sellega ära harjunud ega pane seda tähele. Ta võib lausa öelda: mis hais? Mingit haisu ei ole!

Me mõtleme alguses, et hais on väike. See on kõigest üks puhkus, üks nädalavahetus, üks öö, üks tegu, üks sõna või nagu Jeesus ütles: üks mõte!
Aga ta ei ole ju?! Vaata mis esimesest etapist lõpuks on saanud! See kasvab üle pea!

Teine mõte pole ka kuigi õige. Sest tead, öelda et "oma peer haiseb kõige paremini"... see on väärastunud mõtteviis. Igaüks teab meist öelda oma kõrvaltseisjate kohta, et selles pole tegelikult midagi meeldivat.

Ja kolmas.. sellega tuleb mul meelde mu vend Peep. Kes kunagi, kui ta oma toas oli... siis läks mu ema sinna lilli läks kastma ja muutus seepeale soolasambaks. "Kust selline ränk hais, mu poeg?"
Mäletan, et Peebu lilled aknalaual närbusid, aga Peep ise sellest aru ei saanud. Ta oli haisu sees!
Ei ole õige öelda, et "mis hais-ei ole mingit haisu!" - sest tegelikult on küll. Ja veel väga. Me oleme lihtsalt selle sees.

Lähedus abikaasaga
Tead, väga illustratiivselt võtab Jumala ja inimese vahelise läheduse kokku abielu. Ma näen, et selles on palju paralleele. Toon ühe näite.

Nagu ma mõnes postituses olen reklaaminud, Greta on rase. Ja see on ta teinud viimasel ajal väga tundlikuks... Ta tunneb kilomeetri kaugusele, et ma söön pelmeene.

Eelmisel nädalal aga juhtus nii, et kui ma hommikul üles ärkasin, tahtsin temaga suhet värskendada. No, lihtsalt emmata. Polnud öö otsa ju näinud...

Aga ma haigutasin... Ja mis tema tegi, oli see, et lõi näole metsikud vastikusgrimassid. "Mis sa haigutad?!"

"Ma ei saa aru," ütlesin ja haigutasin veel. Soovides teda kallistada.

Greta nägu ilmestasid okserefleksid. "Sa haigutad siin mingi 10 korda! Sa haised!" Nõnda ta ütles, tõmbas mult teki pealt, keeras selja. Ja sinna ma jäin, vahtima külma lage, püksikute väel.

Sest puhtus hoiab lähedust. Kordan veel, Puhtus Hoiab Lähedust. Ei saa olla lähedane teise inimesega, kui sa haised.

See ei ole ainult mina. Sama olen märganud ka teistes abieludes. Jälginud aastaid oma vanemaid kõrvalt, olen näinud korduvalt oma ema Sirjet tõrjumas mu isa Adut. Kui isa on tulnud kuskilt töölt, maika seljas, kaenlaalused higised... ja kui ta on tahtnud mu ema kallistada või musi saada... alati on olnud sama reaktsioon! Ema tõrjub ta eemale. Sest ta abikaasa haiseb.

Küsimus ei ole selles, kas mu ema isa armastab. Vastupidi, olenemata sellest, kui palju ta teda armastab, ta ei saa lasta mu isa ligi, sest ta haiseb.

Sest puhtus hoiab lähedust.
Ilmselt seepärast on ka Jumal öelnud, et olge pühad, sest mina olen püha. Ta tahab olla lähedane, aga ta ei saa, kui me haiseme...

Me peame end puhtaks tegema, kui me tahame olla jätkuvas osaduses Jumalaga. Hambaid tuleb pesta, et teist suudelda.

"Aga patt on suhteline!"
Tihti olen saanud sellise reaktsiooni osaliseks, kui ma olen rääkinud patust, et "patt on suhteline! Sa ei ole seda defineerinud!"

Tõesti, ma ei saa sulle öelda, mis on sinu patud... ma ei ole sind nii nuusutanud. Aga ma ütlen sulle, kui sa tahad ise teada, mis on patt sinu jaoks, siis küsi endalt...
Küsi endalt seda, mis paneb sind Jumalast kui väiksest olendist mõtlema? Mis tegevused teevad su Jumalast kui vähetähtsa isiku? Või enam veel, mis paneb sind mõtlema nii, et sa Jumalale ei mõtle.
See ongi patt. Kõik, mis eraldab sind Jumalast, on patt.

"Aga see teeb mu elu üha raskemaks!"
Teine reaktsioon, mille olen saanud seepeale on see... Märt, sa teed mu elu sellega raskemaks. Sa laod mulle seljale koormaid, mida ma ei suuda kanda. Patuga võitlemine ei ole nii kerge!
Siis tea, et siin on midagi valesti... See ei ole õige, kui sa ütled, et patuga tegelemine on raske tegevus. Ma ei saa sellega nõustuda. Sest mäletad seda lugu palveränduri teekonnast (kirjanik Bunyan)?
Seal on alati võrreldud pattu kui rasket kotti õlgadel, millest vabanemine toob alati suure kergenduse. Piibel ütleb lausa, et patt on kui kivi, mis visatakse mere põhja. Sellega kaasneb kergendus!

Üks põhjus, miks me peame patuga tegelemist raskeks, on see, et me arvame, et me peame selle ära võitma iseeneses, lihas. Kui nii, siis on see tõesti raske!
Õnneks ütleb Jumal, et muul viisil patust lahti ei saagi, kui vaid tema läbi. Seepärast, me kristlastena nii palju Kolgata mäest ja ristiverest räägimegi. Vaid Jumalaga on võimalik patust lahti saada.

Ja väita, et see oleks raske, on täiesti ebaõiglane Jumala suhtes. Ta mitte ei anna meile instruktsioone, kuidas saada lähedaseks, vaid ta otseses mõttes. Ise vabastab patust! Meil on vaid killuke selles puhastusprotsessis!

Peale selle. Ma ei tea kedagi, mitte kedagi, kes oleks kunagi kahetsenud, et sai millestki vabaks. Sai puhtaks. Ma ei tea kedagi, kes kahetseks, et ta tegeles oma patuga. Sest see on alati kergendav kogemus!

Teate! Ma arvan, et see on suur asi, et me oleme jõudnud sinnamaani, kus me otsime Jumalat. Ja kus me tunnistame, pole üldse kerge olla Jumalale 24h lähedane.
Kui me aga tahame sellest suhteetapist sammu võrra edasi astuda, me peame vaatama kriitiliselt üle, millised tingimused on lähedaksolemisel suhetes.
Jumal igatseb meiega lähedust, ja väga! Aga me ei saa mitte kunagi lähedaseks, kui me ei võta vastutust oma kaenlaaluste, varbavahede ja suu suhtes.
Me peame end puhastama. Sest puhtus hoiab lähedust!

Pöördu Jumala poole ja palu, et ta sind puhastaks. Siis püsite lähedastena ja sa võid küsida juba järgmiseid küsimusi.

Varem samal teemal
(I "Värske õhu igatsus!")

Hiljem samal teemal
(III "Lase ennast õhku!")