Sel ajal kui Eestis hakkasid kujunema lähis-ida sarnased konfliktipildid, juhtus Jõgeval midagi erakordselt ilusat. Kokku tuli üle 500 noore, et üheskoos Jumalat otsida. Nagu muuseas muu programmi keskel Jõgevale 51 grupiks laiali ja koristati kogu see linn.Puhtaks said ka südamed. Ning see muutis ka minu elu...
Minu elu selles mõttes, et milline tunne see on, kui sa oled andnud kõnet pidades enda poolt küll kõik, kuid siiski mitte nii, et suudaksid kellegi emotsioonidesse pugeda. Aga lavalt maha astudes ja rahvale otsa vaadates, su juurde astuvad üksteise järel täiesti erinevatest taustadest pärit noored mõnel pisarad-silmis meik-laiali ja ütlevad, et palvetaksin nende pärast. Et nad saaksid
alustada oma suhet Jumalaga...
Tead, see oli minu jaoks kirjeldamatu tunne! Ma sain nii väikseks ja samas oli mul au juhatada esimest korda oma elus KOLM inimest Kristuse juurde! See oli tõesti, midagi imelist. Ma värisen vaiksel viisil siiamaani.
Sest toimusid PiibliPäevad 2007. Avaldan järgmistel päevadel fotosid ja tulemusi, aga tänane postitus räägib sellest, mida me üheskoos reede õhtul selle rahvahulgaga mõtlesime. Ehk siis - esimese koosoleku peamõte.
Sest ma tahan, et mitte keegi kuuljatest neid ei unustaks. Vaid nii võib neil olla sind ja teisi muutev mõju. (loe põnevil edasi)
Teema: "Värske õhu igatsus!"
Peamõte: Otsingust saab Osadus
Kas tead, et iga inimene on otsinud tegelikult Jumalat? Kuigi statistikud ütlevad, et 95% ajast mõtlevat inimene vaid iseendale, on see küsimus: Inimene ja Jumal alati õhus olnud. Kas pole see mitte antiikkirjandusest pärit teema. Me tahame leida Jumalat. Oleme otsijad. Kuid tõsi, see ei ole nii lihtne.
Julgustuseks saan esialgu nii palju öelda, et tean 6000-liikmelist baptistikogu, kes just selle nädalavahetuse eel ja ajal kogu oma palvejõu olid suunanud sellele, et noored - meie - leiaksime Jumala. Mitte sellepärast, et me oleme halvad inimesed... vaid, et leiaksime selle tõelise Jumala. Meie otsinguid on lihtsustatud.
Enam veel, piiblis on algusest lõpuni kirjas, et ka Jumal ise - kas pole veider! - tahab, et inimene otsiks teda. Võta näiteks Ajaraamat, see on pühendatud peaasjalikult just sellele mõttele. Seal olid kuningad, kes kas otsisid Jumalat, või siis mitte... tulemused muidugi olid vastavad.
Jesaja raamatus on see teema erilise vaatluse all. Ja seal antakse inimestele lubadus. See algab nii: "Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha (tundub ju meie moodi?)...
...mina teen teiega igavese lepingu, samasuguse, nagu oli mu osadus Taavetiga! (Taavet oli kusjuures väga lähedane Jumalale, loe Psalme)...
...Otsige Issandat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal!" Kas pole radikaalne? Tavaliselt otsime ju siis, kui on häda kaelas. Rahvuslik katastroof, perekondlik tragöödia või siis, kui on liiga hilja. Aga Jumal ütleb: otsige mind nüüd!
Sest Otsingust saab Osadus. Jumala otsingust saab Taaveti osadus.
Paneme end korra Jumala olukorda ja mõtleme, mida võib tema tunda, kui ta ütleb, et otsi ja sealjuures inimene loobub otsimast. Oletame, et on selline olukord.
- See näitaks, et mina - Jumal - pole talle piisavalt huvitav, oluline. See teeks kindlasti haiget.
- See näitaks, milline on inimese süda. Mida ta igatseb, või ei-igatse. Räägiks tema kohta.
- Ja see näitaks, kas ma olen ikka Jumal? See, kõige tähtsam, või lihtsalt tema jaoks üks ajutine uurimisobjekt.
Jumal tahab, et me teda otsiks. Paraku, me ei otsi teda piisavalt.
Mul on üks juhtum sõjaväest. See on lugu sellest, miks mind kutsuti reamees Püksikuteks:
Oli esimene nädal, kohanemine. Kõik saime täisvarustuse (kirsadest mütsideni). Ja ülemus otsustas teha kohe kapikontrolli. Et kas kõik on ikka alles. Asi pidi olema ju täielikult korralik.
Ja kõik me siis tassisime oma hoolikalt pakitud kapid väikesteks asjadeks koridori laiali. Tema seisab uksel ja kirjutab iga viimsegi kui detaili üles. Kõigil on kõik asjad olemas... kuni....
Kuni tuli püksikute kord! Kõigil olid olemas, aga kui mina uksele jõudsin, ei olnud mul talle midagi ette näidata. Mu püksikud olid kadunud! Ja kogu tähelepanu koondus minule.
"Olgu, teeme uuesti," käskis ülemus. Ja tegimegi nii... võtsime asjad põrandalt ja tarisime kappi ilusti tagasi. Ja siis uuesti... uksele ja koridori. Kuni tuli jälle püksikute kord. Mul olid nad kadunud!
"Äkki keegi nuusutab neid," tahtsin ma nalja teha. Aga keegi ei naernud. Kõik olid mõrvavalt vihased, oli meil ju vaba aeg, aga kõik oli minu kadumaläinud püksikute taga kinni.
Teeme veel! Teeme voodirallit ka! Ja meid lintšiti, pikalt. Minu pärast.
Ma ei leidnud neid pükse, isegi kui vaatasin oma või teiste padja alla. Neid lihtsalt polnud... Ja kõik mu mõtted koondusid kui masendusepilved. Sest mis saab edasi?
- Mind ei lintši järgmised kuud mitte ainult ülemus
- Vaid ma saan kõigi nende 20 rühmakaaslase tapalambaks!
- Enam veel, iga kord kui tuleb kapiralli, mu püksikute lugu aina kasvab ja kasvab!
See oli hetk mu elus, kus soovisin, et ma leiaksin üle kõige oma püksikud ülesse...
Aga nüüd, kui järele mõtlen, siis tead... Ma ei tunne enam piinlikust nende püksikute pärast. Ma tunnen piinlikust hoopis seepärast, et ma otsisin püksikuid rohkem kui Jumalat! Et ma otsin oma elus mõnikord püksikuid rohkem kui Jumalat! Ma tunnen piinlikust, et ma ei tundnud piinlikust sellepärast!
Miks me küll ei taha otsida Jumalat? Miks me ei taha leida seda osadust?!
Ära ütle mulle, et asi on selles, et Jumal on nähtamatu. Asi ei ole selles. Sest otsitavaid asju polegi tavaliselt näha. Seepärast neid otsitaksegi!
Mõni ütleb seepeale, et ega-ma-ei-peagi. Ma saan hakkama! Olen tugev! Ja on olnud küllalt inimesi enne mind, kes on saanud väga hästi hakkama... Siis minu vastus sinule oleks: aga kas sa tõesti arvad, et sinu elu on kõigest üks hakkamasaamine? Lihtsalt saad eluga hakkama?
Jumal ütleb, et kui sa teda otsida tahad, siis otsi teda kasvõi maailma lõpust! Nii kaua kuni leiad. See on temapoolne ootus, see räägib sinust.
Mispeale öeldakse seda: et Märt, sa teed selle asja nii raskeks! Jumala otsimine ei ole kerge! Ei ole üldse. (ja ma tean seda ise ka... mina ju närin küüsi, kakun juukseid ja loen teinekord meeletutes kogustes piiblit). Siiski, pole ka see piisavalt suur argument, et kaaluda üle Jumalat!
Kui sa otsid seda Suurt Jumalat, siis ei saa sa pidada oma raskuseid temast suuremaks... ja tõesti, see on raske... aga see Taaveti osadus on seda väärt. Ma tean seda omal nahal!
Mõtle. Mis siis saaks, kui me olenemata sellest, et 95% mõtleme iseendale, ikkagi suunaksime
oma mõtteid, et otsida Jumalat?! Teades, et meie pärast palvetatakse ja üle kõige, et Jumal ise, pingsalt ootab, et me ta leiaksime. Kui me seda meeles peaksime. Oleks ju kergem?Kui me vaid tunneksime piinlikkust, et on elus hetki, kus peame püksikuid tähtsamaks ja Jumalat pole radarilgi. Kui me võtame teekonna kasvõi maailma lõppu, eesmärgiga leida suhe oma loojaga... Siis kas poleks see mitte imeline, vaadata tagasi ja olla tänulik et sa teda siiski otsisid!
Tead, ma usun, et sa pead vähem otsima, kui sa kardad. Sest Jumal ise kibeleb tulla peidust välja ja öelda: "Ära karda, see olen mina."
Sest Otsingust saab Osadus. Otsi teda, kuni sa ta leiad! Praegu on ta leitav ja lähedal.
(jätkub II "Paha hais välja!")
(jätkub III "Lase ennast õhku!")
7 kommentaari:
Mind paneb natuke kukalt sügama.
Paaril põhjusel.
Märt, sa oled sa kõigest inimene.
Naljakas, kui see ka ei tundu, paljud usuesindajad seda üldtunnust...mhh..ei mõista.
Me kõik oleme kõigest inimesed.
Mhh, inimesed otsivad Mõtet, et Olla. Nagu ka mina. Religioon on üks maailmatunnetus viise. Samas, ise olen õnnelik, kui näen naeratamas kristlasest sõpra, kes ütleb, et on õnnelik, et leidis Jumala. Inimestes kellel on eesmärk, neis on midagi teistsugust. Silmades on seda näha.
Siin on täiesti minu teadmatuse arvamus:
Kui sa mõtled endale 95% endale, siis on see normaalne. Peaaegu, ma pole ise ka kindel.
Sest sa ju küsid endalt, miks on Jumal mulle tähtis. Mis mina saan Jumalale anda. Mida ma saan teha Jumala heaks. Mida Jumal meie heaks. Miks ma usun Jumalat. Kuidas ma leian Jumalat.
Maailmatunnetus käib peaaegu alati läbi iseenda, sest enda mõtteid kuuled ju ainult sina.
Tegelt, mäletan, kui rääkisin sarnasest teemast ühe moslemist tuttavaga ja hiljem ka ühe juudiga ja budistiga.
Moslem natuke solvus minu peale aga juut noogutas ainult selle peale ja kuulanud mind eriti. Budist vaatas taevasse ja ütles ohkamisega:"Jahh..."
ott, sa julgustad mind diskuteerima!
inimesest:
eks ma seda juttu kirjutagi, sest olen inimene. jaa ebatervislik oleks ka oma inimsust alla suruda. (Rick Warren on oma raamatus v6rrelnud seda taldriku sooviga olla tass, see pole p2ris 6ige)
95%st:
teate, mulle tundub kyll yha enam niimoodi, et ma tahan v2hem iseendast m6elda ja rohkem millestki muust. mida rohkem ma m6tlen iseendale, seda 6nnetum ma olen ja mida v2hem ma m6tlen iseendale, seda 6nnelikum ma olen. keegi meist ei taha olla egoist.
minatunnetus:
minaperspektiivist r22kimine on midagi muud kui minast/m6tlemine. ma arvan.
ott. oletades, et Jumal on olemas, kas sina ei taha siis teda leida v6i v2hemasti, tema olemasolu kindlaks teha?
Muidugi tahan ja veel kuidas.
Tänu sellele olen tutvunud Piibliga(lisa natuke juurde väikesed jutuajamised Jehoova tunnistajatega, vanaisaga, kes oli õigeusu kiriku preester, vanaema hea sõbraga, kes oli luterliku kiriku preester), Allahi tunnistajatega, Koraani lugemisega, Eesti mütoloogia kohta saanud infot, indiaanlaste mütoloogiaga tutvunud, erinevate New Age vooludega tutvunud, Feng Shuiga, Bhagavadgitaga, Sulevimäe budistiga jnejne.
Ma mäletan väga selgelt, millal ma hakkasin enda Jumalat otsima, seda Õiget. Ma olin vist 12, kui ma hakkasin küsima asju mõeldamatute asjade kohta ja huvituma antiikmütoloogiast. Sealt sai kõik asjad alguse. Olen voorinud siit ja sealt sinna. Lugenud kõigi kohta midagi ja samas ka mitte midagi.
Sest ma pole ikka veel leidnud seda Jumalat, kelle kohta ma tunnen, et tema on see Õige. Ja temaga koosolemine on rohkem vabadus, kui koormus.
Ma pole midagi leidnud, enda jaoks. Imelik on see, et mulle on jäänud sisse see tunne, et iga asi tuleb õigel ajal. Samas, mingi tunne ütleb, et seda õiget leida, ma pean otsima. Eriti iseendas.
wow, ott.
ma ei teadnud et sa n6nda suur otsija oled:)
sellisel juhul, j22 homset postitust ootama, v6ibolla aitab see sammukese sinu teekonnal edasi.
ikka p6nevil
Su jutlused PP olid väga isiklikud ja sa tegid kuulamise väga lihtsaks. Jumal töötab läbi sinu. Kuidas sa tead, millal millist näidet kasutada?
Liisi kommentaariks:
Ma ei oska muul viisil teemadele üldse lähenedagi kui ainult isiklikul viisil... aga ma ei tea, millest see "kiiks" (võibolla on see minu stiil, võibolla lihtsalt hea harjumus)
Ma tunnen, et faktid ja isiklikud läbielatud emotsioonid käivad tihti koos. Seepärast ka isiklikud lood.
Nad tulevad nii nagu on blogimisega : Õppides end analüüsima ja kõrvalt-vaatama, tekib neid lugusid aina juurde, sest sa hakkad neid nägema.
Aga eks on ka selliseid mõnusaid äratundmishetki nii jutluse eel kui ajal, kus sa lihtsalt tunned, et olenemata loo sündsusest - seda lihtsalt peab jagama.
Inimesed tahavad tunda ära iseennast. Ka teel Jumala juurde. Ja õnneks on minus see inimene olemas.
Aitäh huvi tundmast! See teema ja küsimus meeldis mulle väga:)!
Minu arust peaksid sa samas vaimus jätkama, sest sa suudad muuta nii paljude elusid. Ja minu arust isiklik lähenemine ongi kõige parem.
Postita kommentaar