Miks armastada?

On jäänud kuskilt meelde, et igal organisatsioonil on peale mõnda aega olemist (5 a näiteks) mõõn ja langus. Kui alguses sai asi rajatud suure hurraa ja südamevaluga, sest maailm vajas päästmist... siis veel veidi aega edasi, ja kui ollakse juhtumisi keskmisest edukamad, siis seda enam on tõenäoline, et organisatsioon töötab enda pärast.

Mitte seepärast, miks ta oma teekonda alustas.

Mõtlesin, et kui see on tõsi, siis see on nagu abielu. Kui algusest abiellutakse, sest armastatakse. Siis hiljem armastatakse, sest abielluti.

Olen olnud abielus 1,5a, aga olen tabanud ka end mõttelt, et "ma pean Gretat armastama, ja rohkem, sest ma olen seda lubanud..."

Aga see ei ole armastus. See on organisatsioon ilma algse visioonita. Otsus armastada, ja otsus maailma päästa, peab sündima ikka iga päev. Sorry, aga eläma on laiffi.

PS. mu kõrgeltharitud kursaõde Kadri kirjutab tänases blogis, et mehelikud mehed rabavad ta jalust nõrgaks. näete, ikka tasub mees olla!