Tahaksin rääkida jälle inimesest ja tema kaunikesest vaenlasest "ajast". Sest no olgem ausad, enamus meist ajaga sõbralikult sina peal ei ole. Tavaliselt dikteerib meie päevategemisi aeg, mitte meie.Paljud blogijad panevad mind imestama. Inimesed tihti kirjutavad seal, et kui tühja nad elavad. Saan aru, et kui ühel õhtul kuulatakse muusikat ja visatakse lebo, aga kui see on korduv teema erinevates postitustes, siis ma küll mõtlen... et kuhu jääb elu?
Teisalt jälle olen näinud kõrvalt tugevaid musklis mehi, kel kõik väärtused paigas ja nii... aga rabamas end ribadeks! Nii et süda tuksib ja käed paar päeva värisevad. Ütlevad, et pere ja missiooni pärast. Vend Markus ütles eile armsasti, et ta juba ootab seda aega kuna ta "tunneb, et täiega rabab". Ma tean, see on tõesti mõnus tunne.
Millised on sinu kõige mõttetumad ja mõttekamad hetked olnd?
4 kommentaari:
õhtumuusika ja niisama vedelemine võib ju vägagi mõtestatud ja vajalik tegevus olla, eriti pärast päevast pingelist rabamist.
Mu meelest suurem osa inimesi (eriti eesti meesinimesi) rõhub just selle paanilise millegi ära ja valmis tegemise peale, kuni infarkt ühel mitteheal päeval krõpsti teeb. Sest eip töö ja tahtmised ilmast otsa saa, küll aga tervis.
Mu jaoks võib päev otsa vedelemine ja lakke sülitamine olla kuu üks olulisemaid päevi! (teoorias mõistagi, reaalis pole seda niipea näha).
Elu tähtsamaite ja mõttekamate hetkede hulka võib kuuluda nii diplomitöö kaitsmine, lapse sünd või esimene päev tähtsal ametipostil, aga sama hästi ka päikeseline päev metsajärve ääres.
minu elu üks mõttekamaid aastaid oli peale gümnaasiumi, kui ma ülikooli sisse ei saanud ja kodus nö passisin.
ainus tööots oli nädal aega lehtede riisumine koos pundi kaastöötutega. suhtlesin väga vähe. kirjutasin, joonistasin ja mõtlesin palju.
aega oli maa ja ilm.
sealt edasi on kohati juba liiga palju sebimist olnud.
samas üsna mõttekas aasta oli ka minu akadeemiline puhkus, mil ma just kristlaseks olin saanud ja kõike seda usuvärki endasse ahmisin. suhtlesin väga palju, käisin mitmel kohal tööl, lugesin iga päev piiblit ja käisin pea iga päev mingil kirikuüritusel. hommikuti käisin kaasusklikega palvetamas.
Ma ei mäleta, et oleks olnud jõudeaega... võib olla ülikooli viimane poolaasta, kui ma oleksin pidanud lõputööd kirjutama, kuid reaalselt kirjutasin ta kuuga valmis, siis sia küll logeletud.
Üldiselt olen üritanud end sisutihedalt hoida.
Järeldan sellest, et mõlemal on oma aeg ja koht ja omamoodi mõnusad. Samas, kumbki pole täiuslik.
Tglt see, et ma seda kommentaari kirjutan on samuti märk sellest, et olen pigem rabamise äärmuses hetkel.
Olge teie minust targemad.
Postita kommentaar