Hakkasin puhkama. Ja võtsin kodukana rolli üle. Üheltpoolt sain rõõmsaks, sest avastasin, et olin ikka omadega täiesti ribadel ja puhkust ma tõesti vajasin... teisalt tundub asi ikka nii lootusetu... kuidas elada oma tulevast elu kui mul päevas vaid mõned minutid iseendale?Jään ju sügisest isapuhkusele. Ja tööl käib siis peamiselt Greta.
Ei tahaks pidurdada ka teise lapse tulekut. Samas, mulle tundub, et nii raske on ühegagi hakkama saada. Tahaksin ju olla ka Gretaga!
Praegu ei ole mõtet mind moraaliga ka paika panna. Sest asi ei ole ajaplaneerimis-oskustes. Arvan, et oleme kumbki selles keskmisest paremad. Lihtsalt see elukene tundub nii... Me kõik oleme väsinud.
Aga küll Jumal aitab. Või mis?
3 kommentaari:
Natukene veel ja lapsega läheb kergemaks. Järgmise lapsega ei ole kõik enam nii uus, sellevõrra on lihtsam aga kaks 2-5aastast kratti võivad su aja ja närvid muidugi topelt nii ära süüa kui üks. Noh, aga kui sünnib kolmas, siis käib kõik juba väga lihtsalt ja käigupealt, suurem juhib väiksemaid ja ema-isa ei satu enam igast jonnihoost või gaasivalust paanikasse.
Loomulikult on väsitav eluperiood aga see ei kesta igavesti. Appi ei saa keegi vahel tulla?
Vahest ikka on abilisi. Aga ei tohiks vist ise ka k6ike arvata, et enda kanda on.
Mina arvan, et kahe lapsega on kõik lihtsam. Kogu see pampersi ja potitamise värk ühe korraga ära teha nind siis edasi juba nautida seda kuidas lapsed kasvavad. Kindlasti on tore lapsest vahest puhata. See on tegelikult hirmus vajalik. Oled kasvõi pool päeva eemal ja tegeled sellega mis sulle meeldib. Tagasi tulles on sul palju rohkem jõudu ja tahtmist lapsega tegeleda.
Kaks last ons ellepärast hea, et siis and tegelevad vähemalt mõne aja teineteisega.
Postita kommentaar