Kui mina istusin potil, siis Wilma tahtis mulle sülle tulla. Peale vingumist siis saigi. Pigem rahu potil kui vingumine mujal. Ja kui ta sülle oli saanud, siis märkas mu väike tütar midagi...Seina peal tiksus kell. Selline suur ja vanaaegse fondiga. Tik-tak-tik-tak. Nagu vanaemade vanad sekundid. Maailm seiskus. Väikese Wilma väikesed silmamunad niisamuti.
Ta jäi ainiti ajamasinat vaatama. Ju siis oli selles midagi lummavat. Unustas möödunut nutu ja minu süle. Ta vaatas kella ja võttis oma käe...
...ja sirutas selle nii pikalt ette kui võimalik. Nagu oleks ta Jumal Michelangelo maalil, pilvede ja pahade inglite vahel. Aga Wilma käsi on tegelikult väga lühike. Lühem kui joonlaud. Vahemaa vana kellaga aga rohkem kui meeter.
Aeg tiksub. Mina istun. Wilma aga sirutab ja sirutab, ja sirutab.
Nii oskavad teha vaid väikesed inimesed oma suurte unistustega. Sirutada oma pisikese käe lootusetult kaugete asjade poole, neid kunagi kätte saamata. Aga alati seda siiski lootes ja uskudes. Vanad inimesed aga istuvad potil ega tee kellast teist nägugi.
Kui sa oskaksid unistada, siis kuhu sirutad sina oma käe? Isegi kui see on oleks kahe või koguni kolme joonlaua pikkune?
2 kommentaari:
Vat see on küll hea lugu! 10 punkti
no sulle meeldivad alati lood unistamisest:)
Postita kommentaar