Rasked otsused

Möödunud on aasta.

Vastutustvõtva inimesena olen õppinud minagi midagi. Näiteks seda, et pugeda ei tasu. Või siis seda, et kui on valida väga hea ja väga-väga hea variandi vahel, ja ühele pead ütlema "ei", siis see "ei" peab ikkagi tulema julgesti. Vahet pole, kes kõik haiget saavad.

Kuidas siis langetada raskeid otsuseid?

Sest inimesed, kes on raskemaid otsuseid õigesti teinud, need elavad ilusat elu. Ja mina tahan, et minu igavene elu oleks ilus.

Olen otsustanud, et kui on konflikt, siis ma ikkagi panen kogu oma reputatsiooni mängu ja ütlen kasvõi pisarsilmi, et mulle on tehtud haiget, et ma ise tahan võtta vastutust, tunnistada, vabandada ja andestada. Tahan seda lähipäevadel vähemalt korra praktiseerida.

Olen otsustanud, et kui on vaja midagi teha Jumala nimel, siis teen selle ikkagi ära. Isegi kui olen Eestis ainuke usklik. Täiesti vihma käes, ilma kaaslaste ja auditooriumita. Et ma ka siis teen seda, mis Tema ütleb.

Olen otsustanud, et kui kogu mu juhtimisstiil peab muutuma, et saaksime organisatsiooniga astuda sammu edasi, siis ma muudangi seda. Isegi kui see kõigile ei meeldi. Isegi kui see alati mulle ei meeldi.

Eelmine aasta, samal ajal, 21.septembril ma otsustasin hakata Eestis vaimulikuks. Jumal kõnetas mind Tšehhi mägedes ja ma läksin kodumaale tagasi, et meie nooremat generatsiooni Temale lähemale juhatada.

Ma olen ikka rõõmus. Jah, on küll raske. Aga ma olen rõõmus. Ja mul on rahu.

Loe täpsemalt, mis juhtus Märt Saarega aasta tagasi.