Nüüd see siis juhtuski. Blokkmajas, kus tsirka 250-270 elanikku, ja kus ma peaaegu kedagi ei tunne... üks naaber nimega Klavdia jalad alla võttis ja külla meile tuli. Vanem vene proua, roosakaks värvitud juustega ja paari kuldse hambaga.Greta nägi sel õhtul palju vaeva.
Laual parimad serviisid, kanafilee ja aurutatud riisterad. Kohe näha, et mu naisel külalislahkus and. (kas tead, kuidas seda andi mitte kasutada?)
Aga kell tiksus ja tiksus... naabrinaist nagu ei tulnuksi. Möödas oli juba 15 minutit. Hakkasime juba arutama, kas palvetada või kutsuda keegi teine naabritest. Siis ju ei lähe toit raisku!
Ja siis ta tuli. Tõi kingitusi nii meile kui Wilmsile. Väga äge. Kahjuks ta väga palju ei söönud, aga juttu ajas küll palju. Terve mu märkmepaber sai täis, sees venekeelsed sõnad. Näiteks malitsa, s.o. palvetama. Sel õhtul meenus ka sõna: rebjoonok.
Viimaks vaatas ta veel me toad üle. (ka meie rebjoonoki peeglitaguse peidiku). Äraminnes jättis meile ka vanaaegse kilekoti. See oli kahtlemata armas.
Pärast oli kohe teine tunne talle öelda "nägemist". Nagu ta olekski oma inimene, tuttav vanaema. Ja tegelikult, ei olegi nii raske inimestega kokku puutuda ja neid pesadevahelisi suhteid luua.
Kui palju on sinul Klavdiasid, keda sa veel ei tunne?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar