Kui sa oled nagu mina, siis ilmselt kehtib sinulgi reegel, et mida rohkem veedad hääd aega inimestega, seda rohkem neid ka armastad.Aga olen siin maailma ühes rikkaimas ja kiiresti kasvavamas linnas Atlantas. Linnas, kuhu mahuks vähemalt 3 Eestit! Siin on mõned inimesed, keda ma armastan ja neid ma kutsun tasapisi siin inimesi investeerima Eestisse... aga nagu meilgi Maarjamaal on siingi finantsidega probleeme.
“Me oleme keset krediiditsunaamit,” on öelnud Alan Greenspan kui mõelnud 40% aktsiaturu langusele, mis toimund ainuüksi viimase 2 kuu jooksul.
Ja sellega tekib ka minul probleem. Nimelt, kas see just pole mitte halvim ajastus tulla USAsse, et küsida nende panust oma kodumaale? Kitsas käes kõigil.
Õnneks tuleb jälle Abba appi. Ta on mulle mitu päeva järjest kopsinud südamele ja öelnud, et “vaata Eelija käitus teisiti”. Tema läks lesknaise Sarepta juurde. Ja isegi kui tal oli viimane kukkel pooleli ja tema väike poeg hoopis vajas süüa...
...siis Eelija ikkagi tuli ja ütles, et naine prohvet-mehele süüa annaks. Ja esimese asjana!
Naine andiski, ja volla - tuli välja, et Jumal oligi asja taga ja mitte keegi ei jäänud toidust ilma. Kõik said söönuks, ja kohe väga kauaks. Tundub nagu muinasjutt?
Kui ma eile ameerika vendadega koos lauas istusin või pesapalli vaatasin, Obama või McCaini seisukohti kuulsin... ikka tuli välja see nende ühine mure: rahaliselt on siin väga raske. Kas mul nüüd jätkub julgust, et öelda “Hei lesknaine. Kuigi ma sind armastan, kukkel anna mulle” ? Eks ma ühele seda ütlesingi. Homme saan teada, milline on vastus.
Kuidas Sina selles kukliolukorras käituks?
(NB! Eelmine postitus on uuendatud, sest video hakkis. Nüüd enam ei haki.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar