Raske on olla olemas

Enam ammu pole mina kahelnud oma olemasolu vajalikkuses. Mis mul selles enam kahelda. Enesehinnang on kuidagi-moodi paika loksunud.

Samuti ei arva, et oleksin mingi maailma naba. Need nabad tavaliselt haisevad.

Küll aga on abielu mu arusaamist Minu Ajast muutnud. Ma ei kujutaks ettegi aja surnuks löömist. Imelik, omal ajal tuli see nii lihtsalt ja loomulikult.

Nüüd tahan olla inimeste jaoks olemas. Olla vara üleval, et saaksin Jumalalt jõudu ja tarkust, et seda päeva jooksul teistele niristada. Tahan Wilmale silma vaadata ja öelda "kukuu". Siis tahaks hästi palju e-maile saate (30 tükki päevas). Tervele rodule inimestele helistada.

Tahan külalisi kutsuda. Lõunaid koos erinevate inimestega süüa. Palvetes ülekandeid teha. Siis tahaks veel blogida ja skräppida, notificationeid teha.

Kui nüüd veel saaks ajalehti, ajakirju ja raamatuid ka lugeda! Küll siis oleks rohkem mõistmist! Ja muudkui kuuled, et ühel inimesel läheb nüüd nii ja teisel naa. Paljudel oleks vaja kõrval olla, aga lõpuks ei suuda midagi...

Eks see teebki alandlikuks ja paneb mõistma, et messias on keegi teine. Veelgi olulisemad on aga hetked, kui ise ribadel ja verine oled.