
Mida teha pisiperega, kes on Tartus, aga kui töö on kuskil mujal, külas või linnas? Ikka küsin seda küsimust tihti. Paljud vaimulikud töötegijad on tunnistanud, et just õhtud kipuvad minema raskeks - sest siis on ainuke aeg, kus saaks inimestega suhelda või vabatahtlikke kaasata.
Eriti rasked on minu jaoks laupäevad, sest rahvuslikku tööd saab kõige paremini teha just laupäeviti. See on aga meie perepäev.
"Naine on tihti pastori jaoks 16-nes," ütles üks naine kunagi ühes Eesti vanimas vabakoguduses. "Sellega tuleb lihtsalt leppida."
Mulle muidugi see vastus ei istu, sest see ei ole piibellik. Kristus ei armastanud kogudust nagu 16ndat. Sama moodi ei tohi mees armastada oma naist nagu 16ndat... Aga kui raske see võib olla!
Õnneks on juhtnööre piiblis ka. No näiteks see lugu, kus Taavet hoiab oma isa karja. Nii nagu mina hoian Gretat ja Wilmat. Siis ta saab aga käsu uurida välja, kuidas ta vendadel sõjas läheb. Taavet aga on tark majapidaja ning hoolitseb esmalt selle eest, et karja eest keegi teine edasi hoolitseks.
"Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teiste hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud,"
kirjutab Saamuel.
Mõned printsiibid, mida tahaks meeles hoida:
1. Investeeri asju ja aega ettepoole, muidu maksad võlga tahapoole.
2. Saada SMS päeval, sest see maksab rohkem kui 30min vestlus õhtul.
3. Hoia meeles, et teise halb tuju ei tähenda, et sina oled halb kuju.
4. Mõõda koosveedetavat aega suurtes blokkides, see on tuntavam.
5. Julgusta sõpru ja sõbrannasid sinu perega aega veetma.
6. Initsiatiiv kodus on tähtsam kui kangelastegu pealinnas.
7. Lasku lapse ja naise tasemele, muidu oled omas mullis.
8. Andes väiksele öösel juua, annab naine hommikul lisapunkte.
Mulle tundub, et Jumal hoiabki meil silma peal. Kes väikest karja ei halda, seda ei tasu panna ka suurt karja hoidma. Püsiks see vaid meeles, et suurim õnnistus on olla lähimatega ja alles siis kui tõesti Isa kutsub, on aeg vaadata kuidas vendadel läheb ja tappa nagu muuseas ka koljateid.