Meie inimestele olla kõige tavalisem elupaik pigem üksinduses kui teistega koos. Uudisteski käis täna läbi, et erakordne sündmus juhtus pealinna Linnu teel... lapsed kolisid vanematega lähestikku.Oleme ju hajusküla elanikud?
Taludes, mis teistest eraldi. Kiviviskest kaugemalgi.
Kuid ometigi igatseme me blogida. Mis sest, et väga paljudel on parooli all peidus (jah, Sandra ma
mõtlen ka sinule!). Ikka igatseme jagada oma elusid teistega. Rääkida, mis meid mõjutanud on. Mida me mõtleme ja mis me päeval tegime.
Blogida hajuskülas on aga ohtlik, kas pole? Kui näiteks Padu külas, kus 4 õnnetut noort surma läksid, tunnevad kõik-kõiki... siis tegelikult, mis saab siis kui näiteks Tallinna, Tartu, Narva või Pärnu elanikud blogivad?
Siis saavad ju teised ka teada!
Miks on nii raske avada end? Miks on kergem panna aiale silt "eravaldus" või "kuri koer", kui pakkuda võõrale Gevalia kohvi? Mida me tegelikult kardame?
8 kommentaari:
Mina kardan, et mu õde loeb mu blogi, kardan seda ka, et inimesed võivad mu sõnu minu vastu kasutada ja kardan, et võõrad inimesed ronivad niimoodi mu ellu.
teha teistele haiget. juhtus üks totter lugu millest lähtuvalt panin mõneks ajaks oma jutud enamuse eest peitu.
Ma kardan saada valesti mõistetud aga hoolimata paarist halvast kogemusest blogin ikka edasi. Positiivseid kogemusi on avalikust blogist tulnud kordades rohkem. Ideaalis peaks suutma kirjutada nii, et poleks ükskõik kelle ees häbi, kes juhtub lugema.
Kui tahad hingest soppa välja valada, siis jah, kinnises ikka.
Naabritest- mina saan omatänava eitede-taatidega heasti läbi, noortega ei suhtle üldse.
Üks asi on mõned asjad parooli alla panna, sest need on isiklikud või siis sellise dmida päris kogu maailmale ei kuulutaks, aga mõnele paremale tuttavale küll.
Siis on need asjad mida saab kirja panna ainult iseenda jaoks ja iseendale. Sellisesse kohta kus keegi teine ei näe ja loe ega tea.
Need asjad on kohe liiga isiklikud.
Samas liigub netis ringi (väidetavalt 5%) inimesi kes kirjutavad halvustavaid kommentaare ja on õelad.
Teinekord kui sa oled ennast aavnud ja sulle öeldakse selle peale halvasti siis mõjub see raskelt ning poetaksegi peitu.
Samas kui sa ise külvad õelust ja viha siis ei ole sealt ka midagi paremat vastu loota.
ennast avades kardetkase kindlasti haiget saada aga seda mitte tehes, võid jääda hoopis üksi.
Ehk ennast liialt avades, kardetakse kaotada ka oma salapära.
aga minul on elus olnud mitu ahistaja juhtumit.. ei tea miks tõmban ligi neid.. seepärast mõtlen alati mitu korda, kui midagi endast avaldan.
mis elu see oleks ilma ahistajateta:)?
tegelikult ju kasutatakse blogisid ära ka selleks, et infot koguda, mida siis teistega vahetada (eriti palju infot on minu arust naistel).
lõpuks ongi nii, et avada saab lõpuni vaid see inimene, kes usub, et ta EI OLE KUNAGI üksi.
kes suudaks meist uskuda, et keegi teine inimene või Jumal oleks alati meiega?
ma arvan, et tegelikult kardetakse ikka isennast. blogida haavatavatest teemadest ja neid hiljem lugeda on ülialandav.
Postita kommentaar