Mul on aknal üks lill. Kuigi selle tõid suvepealinna elanikud, on see siiski närbumas. Asi oli tegelikult ka selles, et mulda oli vähe ja nüüd viimases hädas tuleb seda ei-tea-kust otsida... Uh-õnneks, selle sai Hiiumaalt.Üks soomlane tõi. Päästja mulda.
Tegelikult ei oota messiat (maailmapäästjat) mitte ainult minu lill ja juudid, vaid kõik inimesed. Ah, mis suur avastus see ikka on, kindlasti oled ise ka seda märganud.
On olemas päästja koolikell. Aga on olemas kuulus Eesti naine, mida mehed üle maailma lennupiletitega tulevad otsima. Sellist naist otsib ka üks väheste hammastega vang, keda ma eile kohtasin, ja kes ütles, et tema lootus on naise leidmisel.
Aga kui sureb naine, saab tühjaks ka muld.
Mure definitsioon: kui me tunneme, et päästja ei toimi. Ja kui tegelikult on päästjaks mina-ise. See kõrgelt promotud ja hellitatud ego. Aga ego ega endassejuurimine ei toimi.
Näeme ju ise, mis juhtub Andrus Kivirähki raamatutegelastega. Näeme seda üksindust, viha ja igatsust. Näeme ka Peep Vainu eneseotsimis-teekonda, ja lõpuks üht lõputut küsimust: kust leida armastust? Või Mihkel Raua pudelissepeitmist ja masendust kunagi-nii-magusate-roppuste keskel.
Toetume alati kellelegi. Meil on õis ja meil on tüvi. Meil on lehed ja meil on seemned. Meil on lõhn ja meil on juured. Aga me ikka vajame mulda.
2 kommentaari:
Oh teid, ma ju ütlesin, et mulda oleks kohe alguses vaja olnud lisada. Nüüd võib olla juba liiga hilja.
Siit saaks edasi filosofeerida...
aga ma praegu ei hakka.
Sinu mõtted on alati teretulnud. Ilus pilt.
Postita kommentaar