Bingomäng ehitusel

Juhtus üks selline lugu. Olime ehitusel. Isa tahtis kindlaks teha, kas toru, mille põrandast üles olime leidnud - oli ikka see õige toru. Ta läks gaasikambrisse, et testida.

Test oli lihtne. Lihtsalt puhud kõik torud läbi ja teises otsas keegi siis vaatab, kas õhku tuleb. See keegi olin mina. Olin esikus ja ootasin. Vaatasin sinise toru sisse.

Kuulen isa puhumas. Puhus ühe korra. Kuskil köögis üks toru teeb häält. Isa puhub teist korda... kuskil duširuumis teeb toru häält. Isa puhub veel. Ja veel. Ja veel.

Viis toru on puhutud. Jäänud on vaid üks.

Mõtlen, et äge oleks hüüda "Bingo!" kui minu toru peaks saabuma. Ja samas, kuidagi nii tüüpiline, et just see viimane toru on see, mida otsinud oleme...

Ja isa puhub...

Torust tulebki tuult! Hüüan: "Bingoooo...," aga siis katkestan. Mingid tükid tulevad torust välja. Mustad tükid lendavad näkku, pikki põske, nina. Isegi silmi peab kokku pigistama. Isa muudkui puhub ja puhub. Tõeline tähesadu.

Siis vaatan maha. Need on igasugu kõrvahargid ja mutukad, kes olid torusse pesasid läinud punuma. Ja nüüd vaesekesed, lendasid kodunt kaugele. Aga vot elusaid mutukaid tunda näkku lendamas on ikka vastik. Nad on sellised külmad ja liikuvad, väikeste jalgadega...

Ja siis tuli teine ehitajamees Slavik ja hüüdis lühidalt:"On küll õige toru!" Ja hakkas saapatallaga mutukaid mu silme all puruks litsuma.

Bingo, mis bingo.